Mati Kaal ei pinguta karjääri nimel

Artikkel

- Uudised
- Marko Liibak
- 22. veebruar 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mati Kaal ei pinguta karjääri nimel
37 aastat ühes töökohas töötanud Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaalust õhkub igal sammul ääretut andumust loomaaeda, ettevõttesse. Tema panust Eesti eluolu edendamisse ilmestab 2001. aastal pälvitud Valgetähe III klassi orden.
Kaalule meeldib tsiteerida Suurbritannia kunagist peaministrit Sir Winston Churchilli, kes on öelnud: "Edu on liikumine luhtumisest luhtumisse, kaotamata vaimustust!" Ta on selle tsitaadi riputanud oma kabineti seinale, et leida vaimule tuge.
Millega seletate, et olete nii kaua ühel ametikohal püsinud?
Ega ei teagi öelda, eks töö on ju alles pooleli. Inimesi saab mitmel moel kahte lehte jagada. Karjääriinimesed teevad tööd, et saada raha, teised saavad (kui saavad) raha, sest teevad tööd.
Olen püüdnud, ikka loomaaia asja ajada ja nina mitte liiga ülemuste asjadesse toppida. Samas olen püüdnud, nagu üks meil metoodikuks olnud juudiproua 37 aastat tagasi soovitas, imestada, mitte vihastada. Tõsi, alati pole see küll õnnestunud, sest mõttetud tegevused ja formaalne suhtumine ajavad mõnikord marru.
Kas olete teadlikult oma karjääri kujundanud?
Ma pole ealeski mõelnud karjääri tegemise peale. Omal ajal kui alustasin, oli eesmärk kõigest jõust Eestis loomaaiandust selles suunas edasi arendada, kuhu maailma paremad loomaaiad ees läksid.
Võimalused polnud kahjuks võrreldavadki. Mäletan, et mõnikord tegid tuttavad märkusi, et miks sa, loll, selle "vene värgi" eest nii rabeled. Ütlesin siis, et see on Eestimaa ainus loomaaed, mida on vaja siinsetele inimestele, ja kes seda teeks, kui mitte meie ise. Olen püüdnud pidevalt otsida, mil viisil asja neile selgitada, kellest loomaaia saatus sõltunud on. Alati pole see siiski õnnestunud.
Milliselt positsioonilt praegust ametikohta alustasite?
Direktori asetäitja teaduslikul alal, nagu seda sel ajal nimetati. Tol ajal oli ülikoolidest suunamine ning Tartust mind sellele ametikohale suunati. Ma olin tegelikult sel ajal veel viimasel kursusel, kui sel kohal alustasin.
Kas tolleaegne suunamiste süsteem oli hea variant?
Igal asjal on oma plussid ja miinused, nii ka sel puhul. Hea oli see, et suunamine tagas esimeseks kolmeks aastaks töökoha, sest siis oli kohustus töötada kolm aastat ühes kindlas kohas.
Teisalt oli halb, et suunamine piiras enda valikuvõimalusi, kui neid oli.
Kuidas võrdlete praeguse aja ning "nõukaaja" juhtimist?
Meie majas erilist vahet ei olegi. Palgad on jäänud endiselt väikseks, meie 200st töötajast umbes pooled saavad miinimumpalka. Mingeid tänapäevased hoobasid meil inimeste mõjutamiseks ei ole. Jääb üle vaid inimesi veenda, üksnes puhtinimliku jutuga. Töötasu ei stimuleeri meie majas kedagi.
Kui võrrelda personali?
Siin väike erinevus on. Vene ajal oli meil 100 inimest rohkem. Kui Eesti ajal lasime 100 inimest lahti, saime palgafondi jagada teiste vahel, kuid ikka jäi palgafond kasinaks. Kui Lääne loomaaedadega võrrelda, siis võiks veelgi vähem töötajaid olla ning muretseda väikemasinaid. Nii saaks ka palkasid suurendada. Masinad on aga kallid ja neid praegu osta ei jõua.
Töötasu ei stimuleeri töötajaid?
Meie hoole all on palju elusloomi ning meil töötavad inimesed, kel pole ükskõik, millises olukorras need elukad on. See annabki parema võimaluse töötajaid tööle veenda. Kes siis veel loomade eest hoolitseb, kui mitte meie.
Olete mõelnud töökoha vahetusele?
Eks paljudel inimestel tekib kriis, minul tekkis selline olukord 70ndate alguses. Toona selgus, et teadustööd pole loomaias niisugustel tingimustel võimalik teha.
Ülemusega kokkuleppel sain töötada paralleelselt ka toonases keskkonnaministeeriumis, kus sain loodusest teadustöö jaoks materjali koguda. Pärast minu eelkäija surma määrati mind direktoriks ning teadustöö jäi soiku.
Hiljem, direktorina, polegi aega olnud teise koha peale mõelda.
Hiljem olete tahtnud teadust teha?
Lootsin meeskonnaga selles suunas liikuda, et saaks osa administratiivset tööd kellegi teisega jagada, et võiksin ise ka teadustööd teha. Aga teisedki on tahtnud ise teadustööd teha, nii on mul see tööde jagamine luhta läinud. Seepärast olengi peamiselt rabelenud administratiivse tööga.
Selle aja jooksul, mil olen direktor olnud, on vahetunud oi kui palju linnapäid. Mõni on olnud linnapea kuu, mõni koguni vaid nädala. Igale uuele juhtkonnale on tulnud anda selgitusi -
mis on loomaaed ja milleks seda vaja on ning mida tuleks teha. Vahel on enda ajast ja energiast kahju olnud, et jälle on juhtkond vahetunud ning tulnud taas kõike uuesti seletada.
Näete kedagi teist enda ametis?
Niikaua, kuni tervist ja jõudu jätkub, tahaks veel tööd teha. Samas, kui võimalik järeltulija jätkab seni saavutatu edasi viimist ja säilitab senised arengusuunad, miks mitte ei võiks keegi teine olla.
Millises olukorras vihastute?
Kõige totram on see, kui keegi hakkab vassima ja valetama. Kui on mingid probleemid, saab neid alati arutada, läbi rääkida ning leida lahendus. Aga kui hakatakse probleemi varjama ja vusserdama, lähevad asjad ainult hullemaks. Vaat see teeb hinge täis.
Milliste põhimõtete järgi juhina tegutsete?
Püüan inimestele mitte valetada. Selgitan asja sisu ja vajalikkust niikaua, kuni kohale jõuab, või siis mulle endale selgeks saab, et juhtum on lootusetu. Võin olla üsna kannatlik, kuni mul n-ö mõõt täis saab. Siis teen aga enamasti väga radikaalseid lõppotsuseid ja olen üsnagi pöördumatult nende küljes kinni. Kui pole olnud õigel ajal oidu asja kuulda võtta, siis enam suurt palumine ei aita.
Millisel juhul alluvat kindlasti karistate või kiidate?
Karistamist on väärt eelkõige tahtlikust tegevusest või tegevusetusest põhjustatud tagajärjed. Kiitmisega olen ma aga üsna kitsi, sest pean selle vääriliseks tõeliselt erilisi tulemusi, mille saavutamiseks on inimene pühendunud olnud.
Muidu on korraliku tööga ikka nii, nagu ütleb vanasõna, et töö kiidab tegijat. Kuidagi jaburana tundub see ameerikalik "nännutamine", et hästi tehtud ja tubli töö, kui inimene pole muu erilisega hakkama saanud, kui hädapäraselt oma elementaarseid ülesandeid täitnud.
Millised on olnud teie suurimad tagasilöögid oma ametis?
Loomaaiandus on pika vinnaga aeglaselt kulgev protsess. Siin võib kaua aega mingi probleemi heaks terve hulga inimestega tööd teha ja siis võib mõni juhuslik asi või kellegi kuritahtlik lollus kogu selle vaeva olematuks muuta.
30 aastat tagasi olime näiteks aastaid kurja vaeva näinud, et komplekteerida sigiv paar amuuri leoparde.
Lahendasime olukorra, mil korvasime toonase Nõukogude Liidu ainsa tehistingimustes peetava emaslooma piimapuuduse koerast ammega. Kasvatasime kolm kutsikat, kellest kaks olid emased, mõnekuuseks, kuid alaealised kurjategijad röövisid leopardihakatised ammest koera jalutuskäigu ajal ära, toppisid leopardipojad tühjadesse tsemendikottidesse ja piinasid surnuks.
Kuidas olete tagasilöökidest üle saanud?
Püüan alati mõelda, et võinuks veelgi hullemini minna ja kõige halvemaski olukorras midagi positiivset leida.
Olete pälvinud Valgetähe III klassi ordeni. On see teile oluline ja milline tähtsus on tiitlitel?
Formaalsetel tiitlitel pole erilist mõtet, aga eks ikka ole hea, kui su tegemisi märgatakse. Mõnes seltskonnas aitab see kergemini asja ajada, kohe ei tihata ehk välja visata. Ent kui neid liiga palju antaks, siis poleks neil enam väärtust.
See ligi 40 aastat, mida mina Matit tunnen, on ta küll kogu aeg olnud tema ise - sama elurõõmus ja siiras. Temas on säilinud kõik need head omadused, mis tal olid ka enne, kui ta loomaaia direktorina tuntuks sai - direktoriks olemine ei ole teda ära rikkunud, ehkki seda tihti inimestega juhtuda võib.
Ta on üks tore inimene, kellega koos kunagi igav ei hakka. Tal pole kunagi puudu huvitavatest lugudest ja kui maailmas ringi liiguvad paljud, siis vähesed oskavad nähtut nii värvikalt edasi anda. Ei ole midagi mõnusamat, kui Mati seltsis pikantsete söökide taga pikantseid lugusid rääkida.
Matil on iga asja kohta oma isiklik arvamus, mis huvitaval kombel on enamasti ka õige. Ta ei kaota kunagi õiget sihti silmist, aga ei tee seda ülearu tõsiselt.
Ta on soe inimene erilise huumoriga, mida näitab kasvõi seegi, et oma karuteemalises diplomitöös kirjutas ta ka karupoeg Puhhist.
Mati suudab säilitada huumorimeele ka tõsistes olukordades, mis on väga oluline, et inimene ei muutuks kuivikuks. Närvesööva töö kiuste on ta alati lõbus ja muhedalt naeratav ning suudab igas olukorras leida kaineid lahendusi.
Tal on jõehobuse nahk üksikute õrnade kohtadega.
Hetkel kuum