Riietuse visiitkaart on meie teine nägu

Hannes Võrno 28. veebruar 2006, 00:00

Tahaks põgusalt rääkida meie teisest näost - tekstiilvisiitkaardist või kuidas iganes on kellelgi soov riietust tituleerida. Pildid, mis kajastavad suure ilma seltskonnaelu, illustreerivad rikkaid kui äärmiselt lihtsalt, mugavalt ja tagasihoidlikult riietuvaid inimesi - sootuks erinevalt sellest, millisena lasevad ennast imetleda Maarjamaal elus õnnestujad. Kui meie vanaisad panid lipsu ette surnuaia ja kirikupühade ajal, siis täna riietutakse sihilikult pidulikumalt näiteks kas või Stockmanni kaubamajja eksootilisi puuvilju ostma minnes.

Lugedes meie suurte kirjameistrite sajandivanuseid lugusid, ei hooma suurem osa lugejaist, kui oluliselt teistsuguse tähendusega on autori remargid meie aja kontekstis. Tänapäeva teatrilavastaja jaoks on sajandivanuse näitemängu puhul tihti pentsik leida autori sulgudesse kribatud täpsustusi tegelaste rõivastuse kohta.

Nii näiteks ei kujuta suurem osa teatrisõpru ettegi, miks on Vilde, Kitzberg või Gailit kirjutanud: "...siseneb see ja see, ilma kaabuta".

Mis seal siis nii erilist? Tegelikkuses oli sajanditaguse rõivastumise juures just nimelt tänapäevaks enamikus kadunud märkide süsteem see, mis andis tohutult informatsiooni! Kui autor ikka kirjutas, et keegi tuli ilma kuueta, vesti väel söögituppa, oli see nagu kompvek - saalis hakkas publik naerust möirgama ning lugeja sai silmist naerupisaraid pühkida. Vägagi tihti tõi tegelasest pildi silmade ette näiteks autori kirjeldus tema jalatsitest. Mäletame ju kõik oivaliselt meie rahvusliku kirjandusklassika kullafondi kuuluvaid lugusid, kus uusi saapaid märksa ülevoolavamalt kirjeldatakse kui tänapäeva autopeded oma investeeringut, raudruuna.

Niisiis ei ole märgid, mida me oma rõivastusega saadame, tänapäeval enam sugugi nii marginaalsed. Julgeks isegi arvata, et kui tegu pole just totaalse wannabe'ga, ei püüa tänapäeva inimene vähemasti mitte ainult riietusega oma toimetulekut demonstreerida. Nüüd küsib hea lugeja - aga kust see piir jookseb? Kus algab kvaliteeti ja mugavust hindava inimese võimaluste üks ots ja kus lõpeb oskamatult ja ainult brändituntusele ehitatud hilpharaklik edvistamine ehk teine ots?

Nagu sai juba nimetatud, on tänapäeval ilmselt esimene kriteerium mugavus. Teisisõnu ja otsetõlkes: oskus näida snoobilikult arrogantne kõige suhtes, mis tundub ebamugav. Eelmise sajandi keskpaigast pärineva tohutu nahkrõivaste buumi otsa oligi oodata, et selle juurde tagasi pöördumisel teevad oma võidukäigu ka nailon ja kapron. Kui moodne või hinnaline see ka ei paista, ei ole need materjalid täna siiski märk soovist kallilt ja hästi riietuda, vaid pigem erivajadus, mis tingitud olukorrast või minu poolest kas või ilmast.

Põhjamaa kultuuriruumis on maani vääriskarusnahast kasukas naine siiski mitte enam märk ilmastiku eripärast või toimetulekust, vaid abikaasa maskuliinsest ja slaavilikust soovist märkida oma "territoorium". Niisamuti ka tuisuses ilmas kontorilinnakutes kiirel sammul tõttavad paljapäised pintsaklipslased, kelle signaali saab tõlgendada ainult nende soovi kohaselt - olen halastamatult tööga hõivatud ja jooksen just ühelt kohtumiselt teisele.

Meil ei ole olnud kunagi põhjust kahelda meie naiste kauniduses ning oskuses enda eest hoolitseda. Sinnamaani välja, et esitame seda lausa küsimusena, millele ei saa teisiti vastata ka välismaalased. Nõndamoodi näebki meie linnades kummalist pilti, mis tegelikult iseloomustab väga hästi kogu ühiskonda: toimetulev keskklass, turvaliselt turtsuv tõusiklus, rahulolevad rikkad ning poosetavad pätid, kes ei maksa põhimõtteliselt üldse makse või siis elavad ainult teistelt kogutud maksudest.

Nii nagu iga mees, kes paneb selga mundri, ei kanna seda lihtsalt välja, juhtub ka kalli ülikonna, hinnalise brändi vabaajarõivaste ning klubiriietusega.

Lõpetuseks tahan öelda Sulle, hea lugeja - tahad edukas ja eluga rahulolev välja näha? Last ootava noore naise pilgus on see olemas ilma maani järele lohiseva karusnahataagata.

Usk hakkamasaamisse väljendugu mitte aktsiahinna pulseerimist jälgivates vilavates silmades, vaid väärikas olekus iseenda ja oma ümbritsevate vastu. Kui nii väike ja vaene rahvas nagu eestlased hakkab rikkusest rääkides teise eestlase rahale mõtlema, on see märk sellest, et ka helge tulevik on tegelikult üsna hüpoteetiline.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:48
Otsi:

Ava täpsem otsing