Miks Eesti Energia ootab turu avamist?

Omavahelistes vestlustes rääkisid majandusministeeriumi ametnikud Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu (EJKÜ) esindajatele juba kuu aega tagasi, et Eesti Energialt on peagi oodata survet elektri müügitegevuse ülevõtmiseks teistelt võrguettevõtetelt. Teatavasti saab müügitegevuse ülevõtmisest rääkida ainult vaba elektrituru tingimustes ja juhul, kui ülevõtjal on konkurentsieelis võrreldes teiste müüjatega. EE-l on see olemas: kontsern omab üle 90% elektri tootmisvõimsustest.

Seega on loogiline, et müügitegevuse ülevõtmiseks soovib EE nüüd elektrituru avanemise kiirendamist. Selles kontekstis ei tule too avaldus meile üllatusena. Uute elektritootjate turuletulek võtaks ju aastaid, sest täna pole potentsiaalsetel investoritel piisavat selgust selle kohta, kas elektrituru sisuliseks tekkeks on ikka poliitiline tahe olemas.

Elektri impordi perspektiiv eurotsooni riikidest on pehmelt öeldes piiratud. Leedu peab sulgema osa Ignalina võimsustest. Lätis pole koduturugi tarbeks piisavalt võimsust. Leedu uue tuumajaama ehitus võtab aastaid. Estlinki merekaabli läbilaskevõimsus on lähiaastaiks reserveeritud projekti osalistele, kellest suurem osalus on EE-l. Uute müüjate turuletulek impordi arvelt on samuti pärsitud. Nüüd on ka selge, miks ametnikud avaldavad nii raevukat vastuseisu EJKÜ elektrinõukogu ettepanekutele täiendada elektrituruseadust.

Mida toob turu avamine elektritarbijale? Kui seda targalt teha, siis tarbijad kindlasti võidaksid (Inglismaa ja Põhjamaade kogemus). Sellistel turgudel, kus domineerivad vertikaalselt integreeritud monopolid, on aga tark need eelnevalt restruktureerida ja tekitada kriitiline mass uusi tootjaid-müüjaid, et tekiks turg.

Seega peaks Eesti tingimustes toimiva turu tekkele eelnema energiasüsteemi struktuuri suurem ümberkorraldus. Muidu pole mõtet rääkida turu tegelikust avamisest. Oluline samm uute tootjate turule tulekuks oleks elektri ja soojuse koostootmist soodustavate seadusemuudatuste heakskiitmine.