Punutud või keevisvõrgust aia saab hõlpsasti püsti ka üksi

Siim Sultson 01. märts 2006, 00:00

Võrkaed aitab kiirelt piirata nii ettevõtete kui eraterritooriume. Tavaliselt on võrkaedadesse suhtutud kui mitte päris aedadesse, mis paistavad läbi ja tunduvad ebakindlad. Samas on tänapäevased võrkaiad küllaltki tugevad ja vaadeldavad.

Laias laastus eritletakse punutud võrku ja keevisvõrku. Mõlema materjaliks on u 2,5 mm läbimõõduga traat, mis punutuna või kokkukeevitatuna on kas ainult tsingitud või lisaks ka plastmassiga (PVC) kaetud. Selliselt peab aiamaterjal vastu põhjamaistele heitlikele ilmastikuoludele ning aed on nägus ka aastate pärast.

Samas suudavad tänapäevased võrkaiad tänu esinduslikule välimusele teiste aiatüüpidega üsna edukalt konkureerida. Võrkaiad ei vaja massiivset vundamenti, piisab betoonpostikestest või metallvaiadest. Lisaks sobib võrkaed väga hästi ka tuulistesse piirkondadesse, sest tänu praktiliselt olematule puripinnale ei kuku võrkaed tormiga ümber.

Ehitusmaterjalide kaupluse Ehitusservice vanem müügimees Hardi Madisson: "Kui lapsi on majas palju, siis võrkaeda ei soovita. Kui punutud võrk veel kannatab ronimist, siis keevisvõrgu silmad vajuvad välja ja purunevad." Samas suudab võrkaedu paigaldada iga hakkajam inimene. Vaid aiapostide ostmisel arvestatagu, et sõltuvalt võrkaiamargist peavad need olema veidi pikemad soovitud võrgu kõrgusest, sõnab Madisson.

Aiaekspert OÜ müügijuht Martin Leibur paneb klientidele südamele, et võrkaedade paigaldamisel arvestatagu piki aeda kulgevate tõmbejõududega. Seetõttu tuleks iga 25 m tagant panna aiapostidele kaldtoed. Samuti tuleb võrgu paigaldamisel jälgida ka pinnareljeefi, muidu hakkab aed lainetama.

Keevisvõrku pingutatagu spetsiaalsete kammide abil, et võrgusilmasid mitte välja venitada. Ülepingutamisel võib jäik keevisvõrk puruneda. Sootuks vetruvam punutud võrk nõuab aga postide vahel püsimiseks abitraate: 1,2 m kõrguse võrgu puhul kolm traati, üle 1,5 m kõrguse võrk seisab juba nelja traadiga, selgitab Leibur.

Aiaposte kasutatakse sõltuvalt võrgu kõrgusest ja eeldatavast aia tugevusest erineva paksusega. Üldjuhul kasutatakse liigutatavate võrgukinnitustega poste, aga ka liikumatute kinnitustega poste. Viimsel juhul peab võrkaia paigaldaja omama suuri kogemusi, et rihtida võrk õigetesse kinnituspesadesse, hoiatab Leibur.

Võrkaia postegi saab paigaldada mitut moodi: traditsiooniliste maa sisse valatud betoonpatjade abil või kasutades 0,75 m pikkusi metallist jalavaiasid. Viimastest usaldusväärsemaks peab Leibur siiski betoonpatju.

Võrkaiaga käib tihti kokku võrktäitega väravad, mida Aiaekspert OÜ toodab ise. "Neid projekteerime me ise," tõdeb Leibur.

Kui väravate paigaldamine nõuab suuremaid oskusi, siis võrkaedu suudab paigaldada ka iga hakkajam inimene ise. Eriti lihtne on see maasse rammitavate vaiadega postide puhul, kinnitab Madisson.

Võrreldes näiteks metallaia, lippaia või kivimüüriga, on võrkaed oluliselt odavam, ehkki samas on miinuseks privaatsuse puudumine, tunnistab Madisson.

Saja meetri lõikes on keevisvõrk aga punutud võrgust minimaalselt kallim, sõnab Leibur.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing