Tallinki mehed müüvad taldrikuid

Täpsemalt, Tallinki suuraktsionäri Infortari suuromanikud Enn Pant ja Ain Hanschmidt.

Kuna vabadus on tunnetatud paratamatus, istun mõne minuti pärast juba autoga ummikus.

Läbi lumesaju õnnelikult Faehlmanni tänavale jõudnud, märkan ühel telemaja kõrval seisval majal silti "Villeroy ja Boch", kuid juba enne poe ukseni jõudmist täheldan, et maja number on kuus ning vaateaknalt paistsid vaid valamud ja kempsupotid. "See küll see pood pole," järeldan.

Õigesse poodi sisenedes aga ehmun - ruumis on mulle täitsa tundmatud inimesed. "Siin peaks Pant ja Hanschmidt ühte poodi avama," pobisen häbelikult. "Jah, aga Ain just helistas, et tal tuli üks koosolek vahele ja ta tuleb hiljem," vastab seepeale üks mees, kes, nagu hiljem selgub, on Tallinki emafirma Infortar tegevdirektor Janek Safranovski.

Safranovski rääkis, et tõepoolest, Infortar hakkaski lauanõusid müüma. "Kuna Tallinkil on laevadel ja hotellides päris palju sööginõusid vaja ja me saame neid üsna hea hinnaga kätte, siis otsustasime neid ka müüma hakata," naerab Safranovski ning lisab, et Infortarile kuulub uuest lauanõude hulgi- ja jaemüügiga tegelevast ASist Gastrolink 60%.

Ülejäänud 40% kuulub toitlustuse asjatundjale Aarno Antikainenile, kes mainib, et Tallinna kauplus on esimene, kuid ei jää viimaseks - sarnased salongid on kavas avada Riias, Vilniuses, Peterburis ja Kiievis.

Näidisteriiulite vahel ringi jalutades ei märka ma midagi erakordset - nõud nagu nõud ikka, võib-olla tõesti kvaliteetsemad. Ühel lõikelaual märkan ka hinnasilti "5.70". "Äkki jaksab minusugunegi siit poest midagi osta," mõtlen hetkel, mil märkan väga värvilisi ja kirevaid taldrikuid, mille juurde pandud sildile on kirjutatud "Versace".

Selgub, et üks Versace disainitud praetaldrik maksab umbkaudu 150 eurot ehk siis ligi 2500 krooni. Arvutan mõttes, mitu taldrikut ma palgapäeval osta saaksin, ning tänan õnne, et mul suurt peret pole. "Edevuse laat," lõõbib üks kutsutuist tippdisaineri taldrikut käes hüpitades.

Kaupluse nurgas laulab kitarrist hingematvaid ballaade, on aeg lahkuda.

Poolteist tundi hiljem jälle lumesajus ummikus passides torkab äkki pähe, et Hanschmidti ju ei tulnudki. Pandist rääkimata.