Hingepidet imelistest naistest

Luuleantoloogia "Naised on nii imelised" ilmumine on toredasti ajastatud - sellest raamatust võiks kujuneda naistepäeva kingihitt. On ju naine luules üks olulisemaid inspiratsiooniallikaid. Arvatavasti vaid loodus võib naisega luules võistelda, märgib koostaja Jaak Urmet teose järelsõnas.

"Antoloogia sisse juhatav Muia Veetamme luuletus ":::Mõtlen" võtab hästi kokku selle süžee, millele sisu on rajatud. Andres Rodionovi lõpuluuletus aga taandab vähestesse sõnadesse kokku võib-olla kogu naiseks olemise kvintessentsi, meeste poolt nähtuna - "Mul oli üks plika, kel lund sadas silmis", selgitab koostaja.

Jaak Urmet ongi antoloogias loonud süžee, mis jälgib naist imikueast raugapõlveni. Autor on naise elu jaganud kümnesse vaatusesse: I - lapsepõlv, II - kooliaeg, III - noore naise iga, IV - naine kui seksuaalsete ihade objekt, V - abiellumine, kooselu, VI - õnnetu armastus, VII - naine kui ema, VIII - töötav naine, IX - teisest rahvusest naine eesti luuletajate pilgu läbi, X - vanadusaastad, tagasivaade elule.

Iga vaatuse pealkirjast aimub selle teema: "Tüdruk vaatab lille", "Hoidke koolipidude tüdrukuid", "Naised on nii imelised", "Sinu tuppa, sinu voodi", "Me kodu ehtisid sa kaunimaks kui kevad", "Seistes nii keset kurba õhtut", "Ah, küll minu ema on jõukas", "Sul aga põsed on punased tööst", "See Läti tüdruk jäädavalt mul meeles", "Vaatan vanaema tuleb toast".

Antoloogias on kokku 237 luuletust 82 eesti autorilt. Seda sirvides võib leida nii klassikat kui ka kaasaega, kogeda meeldivaid taaskohtumisi ja üllatavat avastamisrõõmu. Minu meelest on ilmunud üks väga hea nii rõõmus kui ka kurvastuses hingepidet pakkuv raamat.

Autor: Tiina Kolk