Parteid (õigus)riigi vastu

Peeter Kreitzberg 06. märts 2006, 00:00

Eesti võimuparteid jagavad mõjusfääre territoriaalselt ja valdkonniti, tegeldes ametnike sundparteistamisega, asendades professionaalsuse parteilise lojaalsusega. Nagu oleks vana aeg tagasi tulnud.

Suur osa poliitvõitlusest käib selle nimel, kes jagab maksumaksja raha. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts (RKAS) ei sobinud Keskerakonnale seni, kuni Kalev Kallo sai selle nõukogu esimeheks ja Keskerakond juhtimise üle võttis. Kui enne paistis erakonna haridusministrile koolide remondi rahastamine RKASi kaudu raha kantimisena Res Publica ja Reformierakonna kassasse, on nüüd kõik kõige paremas korras ja valmistutakse kolmemiljardiliseks koolide renoveerimiseks.

Võrus rääkisid linnavalitsuse keskerakondlastest ja reformistidest liikmed, kelle mure pole suure raha jagamine, vaid koolide võimalikult odav ja kvaliteetne kordategemine, otse: RKASi teenus neile ei sobi, liiga kallis. Kinni on külmutatud sadade miljonite riigi raha kasutamine. Ometi on tegu samade poliitjõududega, kes valitsevad riigi tasandil.

Edgar Savisaarele ei sobinud proportsionaalne tulumaks seni, kuni ta otsustas hakata selle kaudu koos Reformierakonnaga riiki valitsema. Ja ennäe, nüüd sobib isegi kõigile alanev proportsionaalne tulumaks, mis sest, et avalik teenus on ohtlikult alarahastatud, nagu näitab õlikatastroof või politseinike massiline ametist lahkumine. Kindlasti aga ei takista see valimistel uuesti taguda astmelise tulumaksu trummi.

Parteid, mis on ellu kutsutud demokraatiat arendama, tegelevad häältepüüdmise janus millegagi, mis sellele vähe sarnaneb. Meenutame häälte ostmist pensionäridelt kohaliku eelarve rahaga või valimisseadusele kohukese tegemist parlamendierakonna poolt. Üldise majandusarengu taustal hakkame tasapisi harjuma riigivalitsemise pätistumisega.

Õigusriigi põhitunnus on lihtne: otsused tulenevad reeglitest, mis on sätestatud seadustes ühesugustena kõigile, mitte otsustajate suvast. Seaduste olemasolu ei tähenda veel õigusriiki. Seadused, mis sätestavad vaid otsustajaid ilma selgete reegliteta, hoopis eemaldavad meid õigusriigist. Eesti seadusandlus jätab "heatahtlikuks otsustamiseks" väga palju ruumi. Seda näeme maavanemate kohalemääramisest, avaliku teenistuse ja koolijuhtide konkursside korraldamisest, investeeringuraha jagamisest.

Õigusriigi põhimõttest räägivad eriti järjekindlalt Euroopa liberaalid ja eriti vähe armastavad seda Eesti libaraalid. Nagu nägime 22. veebruari Äripäevast, toimuvad meil valimiste eel massilised koolijuhtide parteistamised lähtuvalt sellest, kes on omavalitsustes pumba juures. Tänane koolijuht on hüpiknukk erakondade strateegide käes.

Aastaid kuuleme Savisaare käibele lastud müüti parteilisest vastutusest. Pärast majaostu skandaali, pangandusskandaale, politseiametile vettpidavate majanduspõhjendusteta miljardini ulatuvat ruumide rentimist nii Tallinnas kui Tartus oleme sunnitud tunnistama, et võimuparteid ei vastuta Eestis millegi eest. Nad ei ole riigi teenistuses, pigem on riik nende teenistuses.

Osa inimesi eemaldub parteidemokraatiast, osale muutub see üha enam parteisse astumise motiiviks. Seal, kus seadusruum on hõre, peaks tegusid juhtima eetika või tavaõigus. Aga peaminister Andrus Ansip põrgatab arutelud oma valitsusliikmete "osavast tegutsemisest" tagasi argumendiga, et seadusi pole rikutud. Rein Lang tegeleb hoogsalt leimiga, aga mitte Hanschmidti-Lipstoki juhtumiga või riigivara kasutamise reguleerimisega, mis ohustab riiklust enam kui kümnekonna nõrganärvilise sündsusetud vihapursked Delfis.

Koolijuhi võimalused mõjutada oma piirkonnas valimistulemusi on suured: ühekülgne parteipropaganda koolides, õpetajate ja lastevanemate mõjutamine, valimisnimekirjades kandideerimine. Viinapudelitega häälte ostmine on selle kõrval väike asi. Samas ei saa kuidagi pahaks panna seda, et üks või teine koolijuht kuulub erakonda. Kaugeltki kõik neist ei mineta seetõttu veel oma kutse-eetikat. Pahaks saab panna seda, et praegu kaotavad perioodiliselt toimuvatel konkurssidel koha koolijuhid, kes kuuluvad valesse erakonda, et me ei arenda Eesti koolivõrku, vaid parteilist koolivõrku, mis viib mõttetutele kulutustele.

Koolide investeeringute rahastamine pearaha alusel, mis tõepoolest reeglistaks objektiivsemalt investeeringurahade jaotamise, võtaks justkui probleemi maha. Kahjuks ei saa me piirduda koolikatuste rahastamisega pearaha alusel. Esiteks, koolid on erineval stardijoonel ja teiseks, Eestis on piiriäärseid koole, kuhu tuleb sõna otseses mõttes suunata riiklikke investeeringuid, sõltumata hetkel õppivate õpilaste arvust ja võimul olevast parteist. Koolid pole ainult valla koolid, need on Eesti riigi koolid.

Väikeriigis on parteilist demokraatiat kindlasti raskem ellu viia kui suures. Parteide sisemine võim on sageli paari-kolme inimese käes, mis teeb lihtsaks kõikvõimalike võimudiilide sõlmimise, majandusringkondadel on kerge leida teed ja toetust poliitkabinettidelt. Kõik see nõrgendab soovi õigusriigi loomiseks. Ja viib juhtimise asemel valitsemisele.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing