Teisipäev 17. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Euroopast saab muuseum rikastele India turistidele

Johnny Munkhammar 10. märts 2006, 00:00

Lääne-Euroopa on teelahkmel. Me maadleme suurte probleemidega, nagu kõrge tööpuudus, madal tööhõive, väike majanduskasv, sõltuvus riigist ja halvenevad sotsiaalteenused. Suur küsimus on, kas lõpuks hakatakse ellu viima majandusreforme. Paljud pooldavad muutusi, teisalt seisavad protektsionistid ja sotsialistid reformidele vastu.

Kuid nii reformimeelseid kui ka -vastaseid ühendab see, et nad tahavad hoida alles Euroopa heaolumudelit. Reformistid ütlevad, et reformid peavad seda mudelit tugevdama, muutuste vastased aga räägivad heaoluriigi kaitsmisest. Mina usun, et Euroopa sotsiaalmudel ei lahenda ühtegi Euroopa ees seisvat küsimust, vaid ongi probleem ise. Vaid siis, kui me viime läbi reformid, mis riigi osakaalu vähendavad, ootab Euroopat koit. Vastasel juhul kestab öine hämarik edasi.

Poliitikud räägivad heaoluriigist, mis pakub inimestele teenuseid, nagu haridus, vanadus- ja lapsetoetus, tervise- ja sotsiaalkindlustus. Kõik need asjad on riik monopoliseerinud, kõik töötab plaanimajanduse alusel.

Kuid kõrged maksud aeglustavad Euroopa majanduskasvu. Võtame näiteks Rootsi, mis oli aastatel 1890-1950 üks maailma kõige kiiremini kasvavaid majandusi. Maksukoormus oli tollal 10-20% vahel. Alates 1970. aastast aga tõusis rootslaste maksukoormus oluliselt ja paralleelselt hakkas Rootsi majanduskasv aeglustuma. Aina vähemad inimesed töötavad, sest neid karistatakse töötamise eest ja tasutakse neile selle eest, et nad tööd ei teeks. Ligi 60% Rootsi täiskasvanud elanikkonnast sõltub ühel või teisel viisil riigist.

Paljud vaidlevad mulle vastu, öeldes, et Rootsi näitab, et kõrgete maksudega riik saab olla konkurentsivõimeline. See pole tõsi. Me elame vanast rasvast, sest Rootsi kasvas kiiresti enne 1950. aastat. 49 Rootsi 50 suuremast ettevõttest on rajatud enne 1970. aastat ehk enne kõrgeid makse.

Samas käivad alla ka needsamad heaoluteenused. Inimesed ootavad aastaid ravijärjekorras ja tõsised haigused jäävad ravita, sest riigimonopol ei paku korralikku teenust. Sageli loeme meediast, et Rootsi vanurid ei saa korralikku hooldust. Ka haridus käib alla, sest riigikoolid ei paku vajalikku taset. Reguleeritud tööjõuturg kaitseb vanu töökohti ja takistab uute tekkimist.

Kui ma sellest poliitikutega räägin, siis nad isegi noogutavad ja tunnistavad, et see mudel ei ole konkurentsivõimeline. Aga, lisavad nad, see ju esindab solidaarsust ja sotsiaalset õiglust! Aga mina ütlen, et heaoluriik on ebaõiglane. Kuidas Euroopa sotsiaalmudel tekkis? Enne Teist maailmasõda polnud Lääne-Euroopas maksud kõrgemad kui USAs, jäädes 20-25% juurde. Alles 1950-1980 kasvas keskmine maksukoormus järk-järgult tänasele tasemele.

Poliitikud väidavad, et see tekkis soovist tugevdada teenuseid, aga mina näen muid ajendeid. Esiteks valitses Euroopas üldine usk, et Nõukogude Liidu plaanimajandus oli tõhus viis ressursside kasutamiseks. Täna me teame, et see hoopis hävitas ressursse, kuid ometi on idee Lääne-Euroopas elus. Teine põhjus oli selles, et valimisi võita ihkavad poliitikud lubasid inimestele aina rohkem asju riigi kulul. Kolmandaks mõjutajaks on olnud erihuvid - alates soodustusi soovivatest suurfirmadest ja lõpetades ametiühingutega.

Üheks põhjuseks, miks inimesed rohkem kõrgete maksude vastu ei võitle, on seegi, et poliitikud on suure osa maksudest ära peitnud.

Mida siis teha, et Euroopa võiks rääkida koidust? Kuna probleemiks on suur riik, siis tuleb püüelda väikese riigi poole. Paljud riigid on seda ka vähemalt osaliselt teinud. Nii on Eesti ja Slovakkia viinud ellu maksureformid, Island ja Iirimaa vähendatud ettevõtlusmakse. Kusjuures riigi tulud on selle tulemusena kõikjal kasvanud. Ka USA võiks olla Euroopale mitmes mõttes hea eeskuju, kuid kahjuks ei saa seda Euroopas välja öelda, sest ameerikavastasus on nii tugev.

Selle asemel, et püüda teha kõike kõigi jaoks, peaks suunama riigi ressursid nende aitamisele, kes tõesti ise toime ei tule. Ülejäänud hoolitsevad enda eest ise. Tervishoid ja sotsiaalteenused tuleb suuremalt jaolt erastada - see annaks inimestele valikuvõimaluse ja konkurents viiks teenuste hinnad alla.

Pensioniea võiks täiesti kaotada. Samuti tuleb avada tööjõuturg. Iirimaal, mis oma tööjõuturgu ei kaitse, on alates 2000. aastast iga tootmissektoris kaotatud töökoha kohta tekkinud kaks uut töökohta.

Ma olen reformide elluviimise osas optimist, sest usun, et Lääne-Euroopal lihtsalt pole muud võimalust. Esiteks avaldab Euroopale survet globaliseerunud majandus ja rahvusvahelise konkurentsi kasv peamiselt Hiinast ja Indiast ning Ida- ja Kesk-Euroopast. Et kogu tootmine ära ei koliks, peab Lääne-Euroopa muutusi ellu viima. Kesk- ja Ida-Euroopa ühtlase tulumaksuga riigid kiirendavad ka maksureforme.

Muutustele sunnib demograafiline olukord. Kui jätkame riiklikult rahastatud tervishoiu- ja pensionisüsteemi ülalpidamist, siis peab aina väiksem hulk inimesi ülal aina rohkem pensionäre.

Lõpuks avaldab tööjõu vaba liikumine laienenud euroliidus survet lääneriikide tööturule ja see toob kaasa regulatsioonide vähenemise. Lääne-Euroopa ei saa enam kaitsta vanu töökohti.

Kui kõik need reformid ette võetakse, saab Euroopast palju tugevam piirkond, mille tähtsus maailmas kasvab. Vastasel juhul jääme vaid muuseumiks rikastele India turistidele.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:49
Otsi:

Ava täpsem otsing