Elu läinud viimastel aastatel kiiresti paremaks

Liis Kängsepp 13. märts 2006, 00:00

"See oli impulsiivost," räägib ASi Vivarec juht ja osanik Vivika Tihkan, kuidas uue maja ehitus alguse sai. Ta juhtus lihtsalt jalutama piirkonnas, kus elamisest oli unistanud. "Mingi tõuke andis muidugi ka see, et pangast helistati, et ega te eluasemelaenu ei taha, me annaksime teile."

Nii saigi otsustatud uue maja ehitus. Tihkan tunnistab, et kuus-seitse aastat tagasi oleks selline impulsiivne ost olnud mõeldamatu. Kuigi normaalselt sai ta ära elada juba toonagi. "Sente ei pidanud enam lugema," naerab ta. "Kümme aastat tagasi olid vahepeal rasked ajad, kui sai liha ainult lõhnaks kartulitele juurde pandud."

Täna joob ta rohkem veini, näiteks suvel grillides ilma hea veinita nagu hakkama ei saagi, tihipeale võetakse klaas veini ka õhtusöögi kõrvale. "Ostan ka toidupoest kallemaid asju, teen keerulisemaid toite. Näiteks krevette söön päris palju, mida kunagi pidasin luksusasjaks," selgitab Tihkan.

Praegu vaatab ta poes küll asjade hindu, kuid ostab siiski seda, mis talle meeldib. "Sa pead siiski valikuid tegema, kõike ei saa - kes tahab palju restoranis süüa, see ehk maja ei osta. Mina olen reisima hakanud."

Ka ehitused tehakse praegu palju kallimalt kui kuus-seitse aastat tagasi, on viimistlusmaterjalide müügiga tegelev Tihkan veendunud. Eelkõige käib see ühiskondlike ruumide kohta, kortermajade arendajad muidugi lepivad pigem kehvema kvaliteediga - milleks pingutada, kui kõik ostetakse niikuinii viie minutiga ära.

"Eraklient ostab alati kallimat materjali, aga näha on, et lävi on kaks korda kasvanud," iseloomustab Tihkan hinnaklassi, kuhu jäävad tema poest ostetud siseviimistlusmaterjalid. "Rohkem ostetakse seda, mis meeldib. Samas ülikalleid asju veel ei osteta. Siiski keskklass on üsna tugeval järjel," usub Tihkan, olles veendunud, et keskklassi jõukus kasvab järgmise viie aastaga veelgi. Ta toob näite, et paljud tema sõbrad käivad rohkem reisimas ja puhkamas Eestist väljas. "Inimesed on rahulikumaks ja rõõmsamaks muutunud," ütleb Tihkan veendunult, pidades meeleolumuutust täiesti loogiliseks. "Enam ei pea muretsema homse päeva pärast."

Martin Ilvesele kuuluv massaažikool kolis hiljuti suurematesse ruumidesse, kuid juba jäävad needki 300 ruutmeetrit kitsaks. Kuus aastat tagasi alustas kool kahe 30ruutmeetrise klassiruumi ja 20ruutmeetrise kontoripugerikuga.

2000. aastal laenas OÜ M.I Massaažikool juht ja omanik Martin Ilves sõprade käest raha, et nullist käima lükata massaažikool. Sügisel ületas tema kooli õpilaste arv esimest korda kolmesaja piiri, hiljuti tuli välja esimene eestikeelne DVD klassikalise massaaži õpetusega, kohe järgneb sellele õpik, mille veerand tiraaži on juba ette ära müüdud.

"Tuntus ja õpilaste arv on käinud proportsioonis," tunnistab Ilves, kes kooli alustades sõitis bussi ja rongiga. "Esimesed kaks aastat tuttavad imestasid, et kuidas on võimalik kooli teha, kui autot ei ole," muheleb Ilves.

Täna on koolil kolm autot, Ilvest ennast ootab hoovis uus mahtuniversaal Volkswagen Sharan, mis on piisavalt suur, et mahutada kogu inventar, mis vajalik koolituse tegemiseks. Eelmisel nädalal käis Ilves näiteks Saaremaal pimedatele massaaži õpetamas.

"Toolidesse me investeerinud ei ole, aga presentatsioonitehnikasse küll," iseloomustab Ilves, kuidas kooli elujärg on aastate jooksul paranenud. "Kui kolm aastat tagasi oli grafoprojektor meie jaoks suur arendus, siis nüüd kasutame dataprojektorit, mis on ühendatud laptop'iga. Meie prioriteet number üks ongi tehnika."

Oma maja Ilvesel siiski pole, ta elab kortermajas ja ootab kinnisvaramulli lõhkemist. "Olen püüdnud koguda kõrvade vahele, investeerida kooli," tutvustab ta oma prioriteete. Piiri taha puhkamagi pole mees eriti jõudnud.

"Seda ajanappusest, mitte rahapuudusest," ütleb Ilves, kellele meeldib aktiivne puhkus ja selle võimalusi peab ta Eestis heaks. "Kuna Eesti enda turism on pidevalt edukalt arenenud, siis käin hea meelega Eestis. Välismaal pakutava kvaliteet ei ületa siinset enam väga palju."

Elu on tõesti paremaks läinud, selles on Ilves kindel - näiteks ei ole ta nõus enam sõitma vana autoga. "Ma ei ole nõus ostma seda, mis mulle ei meeldi," teatab Ilves veendunult. "Ma ei pea endale enam valama Valget Kurge, vaid võin lubada midagi paremat. Näiteks Hennessyd."

Praegu vaatab Ilves tulevikku pisukese murega. "Euro tulek hirmutab," tunnistab Ilves. "Sellised asjad tekitavad alati tagasilööke."

Viimase kuue aastaga on Eesti elu olulisemalt paremaks läinud. Nii mõnedki jõukuse kasvu iseloomustavad näitajad on kuue-seitsme aastaga kerkinud pea kaks korda. Ja need näitajaid, mis pole veel seda jõudnud, teevad seda ilmselt sellel või järgmisel aastal.

Eelmise aasta kolme esimese kvartali jooksul veetsid meie inimesed välismaal veidi üle kahe miljoni päeva, mis oli juba suurem arv kui 2003. aastal kokku. Uute autode arv, uute majade ja korterite soetamine, meie sisseostude hulk ja kvaliteet näitavad, et eestlaste jõukus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud.

Muidugi võib väita, et paljuski on see jõukus näiline. Nn keskklassi kuuluvate perede autod, korterid ning majad on ostetud võlgu ning heaolu on kiiresti kasvanud vaid tänu laenubuumile ning ostuorgiale. Osaliselt on see väide õige. Kui me teeksime üldistuse varade ja kohustuste järgi, oleks Eesti keskmise pere eelarve ilmselt miinuses, st meil on kohustusi rohkem kui vara. Ka on ilmselt päris palju neid, kelle heaolu ei ole nende aastatega nii kiiresti kasvanud, vaid on hoopis langenud.

Aga tervikuna saab öelda, et elu läheb kiiresti paremaks. Olgu selle väite tõestuseks kas või eelmisel nädalal vastu võetud otsus, et pensionid tõusevad alates 1. aprillist 15 protsenti, hinnad on aastaga tõusnud vaid neli protsenti ning inflatsioon tõenäoliselt aeglustub. Majandus aga jääb prognooside kohaselt suure kiirusega kasvama vähemalt paar-kolm aastat.

Seda, et elu on paremaks läinud, tajun kõige rohkem Eestis ringi käies ja inimestega juttu ajades. Rohkem rahulolu, rõõmsat meelt ja heas mõttes uhket hoiakut on meie inimestesse tulnud. Suurenevad sissetulekud ja vähenev tööpuudus on inimeste seljad rohkem sirgu ajanud. Väärikust on tänavatel rohkem kui viis aastat tagasi.

Head meelt teeb tänavapildis muidugi see, et lapsevankritega noori on rohkem kui viis aastat tagasi. See kinnitab, et kasvav majandus on loonud rohkem kindlustunnet ka uutele eludele. Ja kokkuvõttes ongi ju see kõige olulisem - lastetule Eestile poleks majanduskasvu ju vaja, sest seda poleks lihtsalt kellelegi edasi anda.

Kasvavat kindlustunnet kinnitavad numbrid. Kasvanud on keskmine pereliikme netosissetulek kuus. Keskmine palk on viie aastaga suurenenud ligi kaks korda - 2000. aastal oli keskmine brutopalk 4097 krooni, 2005. aasta viimases kvartalis oli see juba 8690 krooni ja detsembris isegi juba 9294 krooni. Kuivõrd keskmine hinnatõus oli samal ajal 19%, saame rääkida tuntavast, 65% reaalpalkade tõusust. Samal ajal on langenud tulumaksumäär. Seega võib öelda, et võrreldes 2000. aastaga saab keskmise palga teeninu Eestis endale oma palga eest umbes 70% rohkem lubada.

Üldiselt on hea meel, et inimesed teevad rohkem sporti. Näen aina rohkem inimesi, kes saavad endale lubada jalgratta või suusavarustuse soetamist ning neil on selle nautimiseks järjest rohkem aega. Seda kinnitab kas või Tartu maratonist osavõtjate arvu kasv ja järjest kerkivad uued spordirajatised.

Ka kultuuri tarbitakse rohkem. Meil on uusi kontserdisaale, meil on Kumu. See riik, kes oma teenitud kroonid investeerib kultuuri, on elujõuline.

Oluline on hoida seda, mis meile edu on toonud - võimalikult vähese riigipoolse sekkumisega majandussüsteem, konservatiivne ja stabiilne rahasüsteem, ettevõtlust soosiv maksusüsteem.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing