Põllumeestel on kurtmise ajad möödas

Küllap jõudis avalikkus ning iseäranis linnavurled mõnda aega tagasi juba tüdineda sellest maainimeste lõputuna näivast hädaldamisest, kui raskelt maal ikka leib lauale tuleb, ettevõtlus ei tooda tulu ja kogu elu kipub tasapisi hääbuma.

Aga ajad on muutunud ja elu ei edene tänapäeval mitte ainult linnas, vaid ka maal. Julgen seda väita, tuginedes kasvõi neile tänaseks juba sadadele miljonitele kroonidele, mis viimastel aastatel maaelu edendamiseks ja regionaalarenguks mitmesugustest allikatest eraldatud on.

Minu hinnangul ei olegi teab mis suur patt ja kuritegu see, kui neid sageli sihtotstarbelisi kroone mitte alati just selleks n-ö õigeks otstarbeks ei kulutatud, nagu lehtedest aeg-ajalt ikka lugeda saab. Olgu, kuidas on, aga see raha läheb ikkagi maaelu ja kohaliku ettevõtluse edenemise heaks.

Loomulikult mis otsesesse põllumajanduslikku tootmisse puutub, näib selles vallas tulevik olevat suurte agrofirmade päralt. Globaliseerumine ja sellest tulenev konkurents panevad siin lihtsalt asjad paika. Kuid samas on nutikad maainimesed leidnud hulgaliselt alternatiive, millega tegeleda ja kui mitte just üüratuid kasumeid teenida, siis vähemalt oma peret toita ja tööandjana naabrilegi teenistust pakkuda.

Pole teab mis mägede taga ajad, mil põllumees oli õnnelik, kui sai oma vana traktoriloksu künniajaks enam-vähem korda putitada, et põld hädapärast haritud saaks. Praegu aga oskab seesama põllumees juba parimat tehnikat nõutada ja võtab kasutusse aina moodsamaid mullaharimise ja söödakasvatamise tehnoloogiaid.

Ka pankade silmis on talunik teiste ettevõtjatega võrdväärseks partneriks saanud, keda pikema jututa ukse taha ei saadeta, vaid kellele järjest uusi finantseerimisvõimalusi välja mõeldakse. Nii et elu saab ka maal hoo sisse ja kurtmise aeg on möödas.