Tehisaju võtab hiinlase töö

Praegu levinud arvamuse kohaselt on India ja Hiina tõus ainuke suurem tegur, mis 21. sajandil üleilmselt töökohti ja palku mõjutab. Rikaste riikide kõrgepalgalised töötajad võivad eeldada, et nende konkurentsieeliseid uuristavad järjekindlalt võimekad ja raevukalt tööd rügavad konkurendid Aasiast, Ladina-Ameerikast, ja ühel päeval isegi Aafrikast.

See on ilus lugu, täis inimlikku draamat ja jõupoliitikat. Kas aga ei mõjuta juba mõne järgmise kümnendi jooksul meie tööelu teinegi faktor - tehisintellekti rakendamise eksponentsiaalne suurenemine?

Minu värav tehisintellekti maailma on kitsas - rohkem kui 500aastane malemäng. Te ei pruugi malest, mida on peetud ülimaks intellektuaalseks spordialaks, kübekestki hoolida, kuid viimase kümnendi jooksul malemaailmas esinenud hämmastavad arengud peaksid sellest hoolimata teie tähelepanu köitma. Male on kaua olnud tehisintellekti uurimise keskpunktis. Kuigi põhimõtteliselt on male lahendatav, on mängu arvutuslik keerukus peaaegu hõlmamatu. Ei ole suur liialdus öelda, et malemängus on rohkem võimalikke käike kui universumis aatomeid.

Programmeerijad olid suurema osa 20. sajandist ilmselgelt võimetud looma malearvuteid, mis võiksid parimate inimestega võistelda. Inimestest malemeistrite intuitsioon, võime visualiseerida ja prioriteete seada domineeris ülekaalukalt arvutite jõuliselt tuima lähenemise üle. Arvutid muutusid järk-järgult täiuslikumaks, kuid tundusid siiski jäävat parimatele inimestele alla. Või nii me vähemalt arvasime.

1997. a, mida kindlasti kaua meenutatakse kui tänapäeva inimesele ajaloolist teetähist, hämmastas aga maailma IBMi arvuti "Deep Blue", võites maailmameistrit Garri Kasparovit. Uhke Kasparov, kes oli võib-olla veel rohkem hämmastunud kui keegi teine, oli kindel, et IBMi meeskond tegi sohki. Ta ütles sarkastiliselt reporteritele, et ta olevat tundnud, kuidas "Jumala käsi" tema vastast juhtis.

IBMi meeskond ei teinud sohki. Pigem olid nad leidliku tarkvara ja massiivse paralleelse arvutusvõimsuse abil loonud silikoonil põhineva olemusvormi, mis oli võimeline selliseks osavuseks ja peenuseks, et male suurmeistrid üle ilma (mina kaasa arvatud) olid lihtsalt hämmastuses. Alates 1997. a on arvutid täiustunud sedavõrd, et programmeerijad ei pea inimese võitmist suureks väljakutseks.

Te ütlete, et see on ju kõigest mäng. Võib-olla, kuid kui mina 30 aastat tagasi professionaalset malet mängisin (kord esindasin ma USAd maailmameistrivõistluste sarjas), tundsin ma, et võiksin rääkida palju mõne inimese isiksuse kohta, näitena nende mängudest, isegi kui tegemist on amatööridega. Kuni viimase ajani suutnuks ma kindlasti arvuti inimvastasest eristada.

Nüüd on kõik välgukiirusel muutunud. Masinad saab praegu isegi kuulsaid inimmängijaid, k.a nende vigu, imiteerima panna nii hästi, et ainult ekspert (ja mõnikord ainult teine arvuti!) suudab erinevust märgata. Üle poole sajandi tagasi väitis tehisintellekti ristiisa Alan Turing, et aju töö saab täielikult matemaatikale taandada ja ühel päeval hakkab arvuti inimintellektiga võistlema.

Turingi test, kus püütakse välja selgitada, kas arvuti suudab mõelda, on tehisintellekti uurimise Püha Graal. Mina arvan, et praegused arvutid jõuavad Turingi testi läbimisele hirmuäratavalt lähedale.

Väheste internetimängude põhjal ei ole lihtne öelda, milles seisneb erinevus. Praegused arvutid ei ole arenenud HALi tasemele Stanley Kubricku meistriteoses "2001. Kosmoseodüsseia", veel vähem Arnold Schwarzeneggerit meenutavate robotiteni Terminaatori-filmidest. Kuid tase, millele arvutid juba jõudnud on, on piisavalt pelutav.

Mis tuleb järgmisena? Majandusprofessorina ei tunne ma end turvaliselt! Mul ei ole kahtlustki, et millalgi selle sajandi jooksul saavad inimesed osta taskuprofessoreid - võib-olla hologrammkujutistega - sama lihtsalt, nagu praegu saab osta taskuarvuteid, mis mängivad malet nagu Kasparov.

Mingem tagasi India ja Hiina juurde. Üleilmastumine toimus eelmisel sajandil tempokalt ja kiirenes eriti selle kahel viimasel kümnendil. Ometi on tohutult tõendeid, et tehnoloogilised muutused olid üleilmsete palgamudelite jaoks tunduvalt suuremad tõukurid kui kaubavahetus.

See tähendab, et 20. sajandi majanduse lugu oli tehnoloogia, mitte kaubanduse lugu (muidugi need mõjutavad üksteist - kaubavahetus aitab tehnoloogiat levitada ja stimuleerib seda -, kuid see on vaid sõnamäng).

Kas me võime olla kindlad, et käesoleval sajandil on asjad teistmoodi? Või asendab tehisintellekt alltöövõtu ja tööstuse migratsiooni mantra? Maletajad juba teavad vastust.