Teismeline Eesti ei austa eakaid

Eesti riik ja ühiskond on nagu teismeline: kiiresti pikkust viskav vinniline inetu pardipoeg, kelle tujud on sama kindlad kui tuulesuund ning tahtmiste realiseerimine kui tormine meri.

Eesti põeb jätkuvalt kasvuraskusi: räägitakse moraali, eetika, seaduste ja seadusekuulelikkuse puudumisest. Samamoodi nagu teismelisel on vaja oma vanemaid, kes talle käitumist õpetaks ja mõistust pähe raiuks, on Eesti riigil vaja vanemat kontingenti. Aga me ei austa vanemaid inimesi. Paljudes riikides on aupaklik suhtumine eakatesse paika pandud juba religioonis, nii on see näiteks hiinlaste ja moslemitega. Eestis on usklikke vaid 17% kogu rahvastikust...

Aastakümnete jooksul kogutud fakti- ja elulised teadmised on väärtuslikumad kui noorel inimesel geneetiliselt olemasolev ning koolis õppimiseks pakutav. Kuid kahjuks on Eesti vanem seltskond jäänud ajaloole jalgu ning nõukogudeaegsete teadmistega ei tehta enam palju ära ei tööl, ühiskondlikul ega perekondlikul areenil. Kitsa maailmavaatega ennasttäis noored lihtsalt sülitavad vanemale põlvkonnale näkku, sest noil on puudulikud teadmised kapitalistliku ühiskonna toimimisest ja sellega seoses ka tööalased madalamad ja/või vähetasustatud positsioonid. Pensionäridest ei tasu üldse rääkida.

Eluks hädavajalikke teadmisi - kuidas endasse-teistesse suhtuda, eluga edukalt toime tulla - siiani koolis ka ju ei õpetata. Eestis on alles viimasel kümnendil tekkinud kooliprogrammi kodanikuõpetus, ja kultuuri-, sh usulugu. Nii polegi teismelisel Eesti riigil ja ühiskonnal ei vitsatajaid vanemaid, epistlilugejat koolis ega piisavalt riiklikke seadusi ja järelevalvet. Seega on tulemus ootuspärane - kasvuraskused nii riigil kui ka ühiskonnal.

Autor: Eva Frayne