CeBIT: üsna vähe silmailu ja palju valu jalgadele

Kuidagi ennast Hannoveri messikeskuse ühest lõunapoolsest sissepääsust läbi pressinud, ma messi mõõtmetes pettuma ei pidanud. Hallidevaheline siseõu oli üüratu. Ühest messi otsast teise jalutamise ajal jõudsin suitsetada, hamburgeri süüa, pikalt telefoniga rääkida ja veel kord rahulikult suitsu lõpuni teha.

Esimesena võtsin ette suurt number kolme kandva maja, mis oli üks äriprotsesside väljapanekute hallidest. Esmamulje messi tohutust suurusest kinnistus veelgi. Risti-rästi paiknevate kirjude väljapanekute vahel vooris ringivahtivaid inimesi. Tohutute bokside, kui neid üldse nii nimetada saab, suure osa moodustasid kohvikud, kus kenasti lipsustatud mehed veendunud nägudega omavahel rääkisid.

Hulk inimesi oli kogunenud ühe lava ette: Microsoft Vistat tutvustav presentatsioon. Suure ekraani ja seletava mehe ees oli ohtralt pinkidel istujaid, aga ka käigud olid paksult rahvast täis. Microsofti võis leida ka mujalt, kuid see juba niigi tihedalt rahvaga täidetud koht tõmbas just Office 2007, Vista ning muu Windowsi tarkvaraga. Lava taga oli ohtralt arvuteid, iga masina juures seismas entusiastlik inimene, kes huvilistele naerulsui seletas, miks uued tooted nii erilised on.

Midagi rabavat seal siiski ei räägitud ja nii otsustasin mitte muljutud saada ning liikusin edasi. Järgmine asi, mida väga näha tahtsin ja mille ka Samsungi väljapanekult leidsin, oli Inteli ja Microsofti koostöös loodud imepärane väikearvuti Origami. Võtsin imeasja kätte. Täiesti nagu arvuti, ainult et pisike. Pettumustundega pidin tunnistama, et tore oli küll Origami ära katsuda, aga emotsiooni see ei tekitanud.

Hakkasin Eesti boksi otsima. Põhjas asuvast 1. hallist lõuna otsa jõudmine oli väga pikk teekond. Vahepeal leidsin 5. halli labürindist esimesed asjad, mis mind tõsisemalt paelusid: tööstuslikud pihuarvutid. Neil oli sees näiteks triipkoodilugeja. Kui küsisin väljapaneku esindaja käest, miks see telefon veel eriline on, vaatas ta mulle otsa, naeratas ja saatis arvuti kaarega nurka. Kui ta selle tagasi oli toonud, vaatas ta mulle jälle naeratades otsa ja ütles: "It just works, always!"

Pärast ekslemist viimaks 9. halli jõudes leidsin eest e-valitsuse ja tulevikupargi. Seal hakkas asi juba huvitavaks minema. Leidsin ruumilist pilti näitava lameda vedelkristallekraani. Kui astusin ekraanile lähemale, tuli suust tahtmatult "Vau!" Tundus, nagu vaataksin läbi akna teise maailma.

Varsti silmasingi üle halli midagi tuttavlikku: nägin suuri keerlevaid tünne, mis olid meie lipu värvides. Eesti väljapanekule lähemale jõudes jäi esimesena silma ilus sinine politseiauto, mille ümber tungles ohtralt huvilisi.

Väljapanekul olnud eestlastega rääkides selgus, et huvi e-politsei ja teiste Enterprise Estonia lahenduste vastu ei piirdunud vaatamisega. Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse kommunikatsioonijuhi Rica Semjonova sõnul olevat e-Eesti lahenduste kohta tundnud väga suurt huvi inimesed Pakistanist, Singapurist ja Araabiamaadest ning mitmest Euroopa riigist.

"Ühed araablased olid juba täiesti vaimustuses, et sobib, väga hea lahendus see e-politseiauto, me ostaks kohe mõned. Neile tuli vastata, et üks asi on see tehnoloogiline lahendus autos, kuid selle töötamiseks läheb riigis vaja ka andmebaase ja infrastruktuuri, kust info patrullautosse tuleks," rääkis Eesti Politsei infosüsteemide osakonna juht Virgo Riispapp.

Õhtu jõudes uitasin ma ikka veel kommunikatsioonisektoris ja otsisin uusi vidinaid. Kusagil vaiksemas nurgas, mobiilitarvikute boksis, istus mõtliku näoga korealane leti taga ja näha oli, et tal vajus silm vaikselt kinni.

Olles sellest suurest möllust lõpuks terve nahaga pääsenud, pean tõdema, et tavakülastajale pakkus mess nii mõndagi, juba ainuüksi suured võrgupeod, moeetendused, baarid ja tulevikupark sisustavad mitu päeva. Paljude väljapanekute eesmärgiks oli siiski ärikontaktide loomine või kohtumispaigaks olemine ning huviline nägi seal vaid tuttavaid tooteid ja lahendusi.