Chris Rea hüvastijätubluus

Katri Soe 17. märts 2006, 00:00

Hüvastijätus, kuigi see on kurb, on alati ka midagi ilusat. Bluus juba on kord selline, et kutsub unistama, äratab üles vanad mälestused - ja teeb ka natuke kurvaks.

Bluusikuningas Chris Rea on oma hüvastijätutuuril teinud Peterburi ja Riia vahel peatuse Tallinnas. Tund enne kontserdi algust Saku suurhalli poole sõites tulevad juba autoraadiost Chris Rea lood. Taevas on roosakalt õrnsinine ja hinge hakkab hiilima rahutult magus teadmine peagi saabuvast kevadest. Vähehaaval läheb pimedaks, suurhalli ustest hakkab sisse voolama inimesi.

Enamik tulijatest on 40 ringis, aga on ka vanemaid ja mõned nooremadki. Tullakse, aetakse kontserdi algust oodates vaikselt juttu. Nagu hiljem selgub, nii 6000 ringis oli korraldajate andmetel kokku neid, kes sel õhtul Chris Read kuulama tulid. Minu kõrval kohe lava ääres on kohad sisse võtnud kaks Ungari koolipoissi - vahetusõpilased Peter ja Gergö, esimene kohale sõitnud Rootsist, teine Valgamaalt. Mõlemad armastavad bluusi. Nagu küllap omal ajal juba ka nende vanemad.

Lava kaunistab plakat sinistest kitarridest moodustatud reaga. Kitarrid on ilma keelteta, tunneli lõpus paistab valgus. Selline meeldetuletus teispoolsusest mõjub nukralt. Üks sinistest kitarridest, nagu selgub, on Chris Rea enda käes.

Kontsert algab ja kohe lähebki paremaks - Chris on siiski veel meiega, tema hääl on endiselt mõnusalt kähe ja kitarrimäng suurepärane. Chrisist kiirgab rahu, ta on lihtne ja siiras. Saal on pime, üksteise järel tulevad lood - vanad ja uuemad, paljud, mis juba klassikaks saanud, nagu Jazz Blue ja Josephine, Road to Hell.

Rahvas kuulab, kes üksi, kes kahekesi, kas vanu aegu meenutades, või ka lihtsalt tuttavalt mõnusalt kähedat tämbrit nautides.

Saal on täis, aga mitte üleliia. Tumesinised varjud muutuvad kontserdi edenedes värvilisteks, Chris vahetab pille, viskab seljast pintsaku - saaliski läheb soojemaks. Vanade heade lugude peale kostab äratundvaid vilesid.

Kui kontserdi algus oli publiku poolelt pigem unistav ja vaikne, siis mida enam lõpupoole, seda raskem on emotsioone vaka all hoida. Siin-seal kerkivad mobiiltelefonid, tehakse pilti.

Kui Chris üritab kahetunnise kontserdi järel hakata otsi kokku tõmbama, siis esimese korraga see tal ei õnnestu. Tuleb kolm lisalugu - neist viimaseks jääb Moon River.

Ja jälle on kurb. Aga nii ilus, et hing jääb kinni. Minevikust tärganud mälestused on üles äratatud. Jääb tunne, et seda oli vaja, et korraks peatuda, järele mõelda, ja siis edasi minna. Chris on lubanud, et kohtume veel - uus nimi, mille alt teda tulevikus otsida, on bänd nimega Fire Flies.

Ilus kontsert oli.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing