Novaatorlik 'Võluflööt' Von Krahlis

Von Krahli teatri näol ei ole tegu niivõrd etendusasutuse kui teravdatud ühiskonna ja inimesetajuga kunstnikerühmaga, kes oma lavastustega eeskätt isiklikku elutunnetust arendab ja manifesteerib.

Kuid võib-olla hoolikamalt veel kui ühiskonnakriitilise pilgu teritamisega on Krahlis tegeletud stiililiste otsingutega ja töötatud efektse lavavormi ja huvitava helilise ning visuaalse tulemuse nimel.

Nii ongi Eesti kõige pisemas teatris valminud lähiaja Eesti teatri kõige suurejoonelisemad kunstilised vaatemängud, mis ka publikumagneteiks on kujunenud - hiljutine "Jänese aasta" ja muidugi "Eesti ballaadid" ja "Luikede järv".

"Võluflöötki" on kõigepealt teatrikunsti stilistiliste võimaluste ülipõnev ja novaatorlik, erinevaid kunstialasid sünteesiv demonstratsioon.

Tegemist on muusika- ja tantsuteatriga inimesele, kelle nägemismeelt on kujundanud tele- ja arvutiekraanid ning maailmataju popkultuur. Von Krahl tõestab, et ooper võib olla huvitav ka pikaajalise Estonia kogemuseta vaatajale ning oma kõne ja laulumaneeride poolest mitte ajast ja arust, vaid parimate popkultuuriliste mallide kohaselt huvitav, innovatiivne ja stiilne.

Samas on tegu väga harmoonilise ja ilusa lavastusega.

Krahli näitlejate loomuomane punkstiil ei käändu mingiks ekstreemseks kakangeeliumiks. Soomlanna Eva Alkula ja Sirje Mõttuse poolt kandlel ning akordionil esitatud Mozart kõlab armsalt ja peenelt ka nõudlikule maitsele, millele sekundeerivad tähelepanuköitvalt draamanäitleja Riina Maidre aariad.

Kinovaatajale juba tuttavat kõrgvormi esitavad Taavi Eelmaa jt.

Ülesehituselt jälgib Krahli "Võluflööt" ehk liigagi algupärandit, kuid sisuliselt on Peeter Jalaka vaade Mozarti rollile ja kohale kultuuriloos siiski ekstsentriline.

Milos Formani kuulsat "Amadeusi" filmi või Peter Schafferi näidendit mäletavale vaatajale ei tohiks Jalaka suund siiski täiesti raputavalt mõjuda. Geeniusena par excellence ning kanoniseeritud inimliku suuruse apoloogina võib Mozartit ehk näha ka kui individualismi, romantiliste liialduste ja humanismi taha peituva eneseimetluse hällilauljat ja kui märki tänase inimese ja inimkonna kriitilise isekuseni ulatuval teeotsal. Seda, kas kunstiliste vahenditega õnnestub midagi lisada emotsioonile, mille tekitasid purustatud pilvelõhkujad, orkaanid ja tsunami, sajad nukrate silmadega naftamustad linnud läänerannikul jne ning kuidas mõjub tervikuna see vormiliselt väga õnnestunud estetiseering inimkonnast kui nautlevatest surmaminejatest, tuleb vaatajal endal kaema minna.

Autor: Valle-Sten Maiste