Põllumeestel on aeg loobuda kibuvitsakroonist

Äripäeva meelest kultiveerivad paljud põllumehed asjatult müüti, nagu läheks põllumajandussektoril kehvasti. Toetussummasid ja nende saajaid vaadates selgub, et kohati on põllumajandus rentaablim kui kinnisvaraäri. Kus aga äriidee on halb, seal ei aita ka miljonid.

Öelge, mis teil ometi põllumeeste vastu on? - seda küsimust esitatakse Äripäeva toimetusele alatihti. Küllap kuuleme seda küsimust tänagi tööle tulles, sest oleme kirjutanud, et paljudel põllumajandusettevõtetel läheb tänu eurotoetustele ülihästi.

Küsimus on selles, et põllumeestest on saanud omamoodi ohvrikultuur - täpselt nagu pensionäridest, puuetega inimestest või piiriäärsete külade elanikest. Poliitiline korrektsus nõuab, et põllumeest kujutataks ohvrina, märtrina. Kellenagi, kellele linnainimesed ei suuda kunagi tasuda tänuvõlga meie maapiirkondade ja põldude elushoidmise eest, kuid kes ometi vaevu ots otsaga kokku tuleb.

Muidugi pole Äripäeval midagi põllumeeste vastu. Meil on hoopis hea meel, et meie põllumajandussektoril läheb aina paremini ning põllumees ei pea enam raske elu üle kurtma. Kuid paljudele - mitte küll kõikidele - põllumeestele ei meeldi seda kuulda. Nemad eelistavad märterluse kultiveerimist, mis ei luba põllumeest edukana kujutada.

Pole raske näha, mis selle taga on. Kuni üks huvigrupp ennast vaese ja väetina kujutab, toidetakse teda riigi hoolivast kämblast. Nende probleemidega tegeletakse, nende programme rahastatakse, nende toetusi ei kärbita.

Põllumajandussektor on alati - igas riigis - püüdnud kuulutada ennast eriliseks. Äripäev ei näe aga põllumehes mitte müütilist maaelu päästjat, vaid eraettevõtjat, ja see on mõnele mehele vastukarva, sest tavaline eraettevõtja kannab ise oma äririskid.

Paljud, teiste seas ka põllumajandusminister Ester Tuiksoo, on väitnud, et põllumajandus vajab suuri eurotoetusi, sest talude ajakohastamine nõudis investeeringuid ja laene. Samuti on põllumehed viidanud sellele, et nemad sõltuvad ettenägematust - ilmast. Ometi kehtivad samad argumendid ka mitmete toiduainetööstuste kohta. Kuid keegi ei räägi laenuga uued seadmed soetanud ja külma suve üle elanud jäätisevabrikust samasuguse hardusega kui kehva kartulisaagi võtnud talupidajast.

Vahest tõsiseim argument toetuste kasuks on see, et põllumajandus on reeglina kõige subsideeritum sektor kõikjal maailmas. Kui meie omi ei toeta, anname teistele ebavõrdse konkurentsieelise.

Näiteks Prantsuse põllumehe maksueelsest sissetulekust moodustavad Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika kaudu saadavad otsetoetused 90%. Kuid Eesti põllumees ei nõua ebavõrdse konkurentsi kaotamist kogu ELis, vaid eelistab toetuste vastuvõtmist ja selle õigustamist.

Meie meelest ei tohiks põllumehe eneseväärikus ja kasvavad sissetulekud lubada enam ohvrikultuuri jätkamist. Ning teiseks võiks kurtjad meeles pidada, et nad hoiavad oma käitumisega kogu sektori maine madalal ning seega noored inimesed ja uued ideed põllumajandusest eemal. Kuigi, tõsi, see tähendab ka vähem konkurente toetuste küsimisel.

Autor: ÄP