Ninapidi kraavi ja jälle jalule

Kui oled autoga kõrgest kaldast alla sõitnud, siis on teinekord mõistlikum tõmmata auto välja põllule, mitte tagurpidi tagasi üles punnitada - see võib lõhkuda masina ning ka jõudu ja kütust kulub kõvasti rohkem.

Eesti toiduainetootjad kiruvad ikka kokku saades, et miks me küll seda teeme - on ju toiduainete tootmine ala, kus risk on väga suur, tooraine ning ka toode on kiiresti riknev, kogu tootevalik ning müügiedukus sõltub ilmast, aastaajast ja pagan teab, millest veel.

Eesti toiduainetööstus sõidab ka pidevalt kaldast alla: keegi on kogu aeg madalseisus, ninapidi kraavis. Kuid ikka leitakse vahend, millega edasi liikuda, kodumaist tooret kasvatada-toota ja ka maitsvaks kaubaks vormida.

Praegu on rasked ajad meil, piimatöötlejatel - tooraine on kallis ning kauba hind poelettidel liiga väike. Impulssjäätis peaks maksma umbes sama palju kui õllepudel, et jäätist tootvad firmad saaksid oma produktidega lähtuda majanduse algtõest: kasumitootmisest. Kuid millegipärast eksisteerivad siiani ka firmad, kes maksavad suhkrutrahve ning ostavad sisse kallist piima ja koort, et sellest juustu, jäätist, kommi või kohukesi vormida.

Mõned aastad tagasi olid rasked ajad piimatootjatel, kuid need möödusid. Piimatootjate rasked ajad sõid välja pisikesed ühe-kahe lehma pidajad, alles jäid suurfarmid, mis nüüd, kus piima kokkuostuhind on tõusnud viimaste aastate jooksul mitu korda, muudkui kosuvad ja suurenevad. Nad jõudsid tõusu ära oodata ning see tasus end uhkelt ära.

Ka lihatootmise mõõnad on olnud ajutised ja üledramatiseeritud - hullulehmatõve hirmus langes müük, sest tekkis toormepuudus ning paanika ostjate seas. Praegu räägitakse juba linnulihamüügi langusest, sest ostjaid on tabanud paanika. Kuid kogemus näitab - mõne aasta pärast ei mäleta ka linnugrippi keegi, nagu praegu ei mäletata hullulehmatõbe, SARSi vms. Müük taastub ja tootmine stabiliseerub.

Firmade tugevuseks ja eksisteerimise aluseks on nende kasv. Pidev käibe ja võimalusel ka kasumi kasv on piisav põhjus edasi tegutsemiseks. Eesti majandusruum on viimase 15 aastaga teinud läbi mitu arenguetappi. Pärast 1991. aastat avastasid paljud ettevõtted üllatusega, et nende senisest koduturust on saanud ekspordimaa, millele ligipääs on peaaegu võimatu.

Koduturu kitsikus on kõigile tootjaile aga teada. Iga normaalselt toimiva ettevõtte jaoks jõuab varem või hiljem kätte aeg küsida, kuidas edasi minna. Suure tõenäosusega on siseturule orienteeritud ettevõtete puhasrentaablus täna isegi parem. Lisaks jäävad neil ära võõra maa kaadriprobleemid, mis on tavaliselt ebaõnnestumise peamisi põhjusi. Ometi tasub pingutus end ära.

Eesti turg on aga piiratud ning rahvaarvu koledat statistikat arvestades ka pidevalt kahanev. Seetõttu on eksport prioriteet number üks. Iga vähegi kosunud Eesti firma tahab pisut jalgu ja tiibu sirutada ning välisturul jõudu proovida.

Baltikum ja Soome on Eesti tootjatele juba koduturg, me oleme seal tuntud kui kvaliteetse ja maitseka kauba tootjad. Nüüd tuleb vallutada lääne-eurooplase jaoks nostalgiahõngulise kaubaga valdavalt suurtootjate valduses olevad turud. Piimatootega on keeruline minna Angolasse, nagu seda Rakvere Lihakombinaat teeb, aga eks me proovime realistlike ekspordiplaanidega: Saksamaa, Rootsi, Inglismaa.

Kavalast tootearendusest ning uudsete trendide tabamisest sõltub kõik. Trende kaardistada või ette aimata on aga suhteliselt võimatu. Trendid maailmas, Euroopas ja Eestiski muutuvad järjest vähem ennustatavateks. Meie kõik oleme söönud vahvlitopsijäätist lapsest peale ning peame seda elementaarseks, igavakski tooteks. Soomes on see aga hetkel uudistoode.

Äris peame igal hetkel olema valmis uueks trendiks, mida võib nimetada "välguks selgest taevast". Trendid ning vastutrendid on maailmas täiesti hoomamatud ning see multikultuursus ongi põnev. Mitte väga kaugel üksteisest räägitakse üheaegselt kanepisuitsetamise legaliseerimisest ning sigarettide suitsetamise keelustamisest avalikes kohtades.

Samas on riskantne ja lapsik jääda lootma lihtsatele ja geniaalsetele äriideedele, mis "päästaksid maailma". Suurbritannia 21aastane koolipoiss Alex Tew, kes teenis miljoni kõigest viie kuuga, müües reklaamiruumi oma 50 dollari eest soetatud miljoni-dollari-kodulehel, saavutas küll kuulsuse ja miljoni, kuid projekt oli ühekordne. Erilised ideed on kordumatud ning aitavad idee-inimesi. Suur, kiiresti riknevat kaupa tootev firma peab tegutsema järjepidevalt, stabiilselt ning läbimõeldult.

Autor: Riho Niils