Aeg antud säästa

Viimasel viiel aastal on Eesti majandust vahest kõige olulisemalt mõjutanud intressimäärade langus, millest on võrdselt osa saanud nii ettevõtted kui ka üksikisikud.

Nii näiteks on eluasemelaenude keskmine intress langenud alates 2000. aastast ligikaudu 7 protsendi võrra. Lõviosa (5 protsenti) sellest muutusest on tingitud riskimarginaalide vähenemisest ning ülejäänu maailmaturu langenud intressimääradest.

Selles, et kahenevad intressimäärad soodustavad rohkem laenuvõtmist kui säästmist, ei ole midagi imelikku ega taunimisväärset. Ometi tuleb võetud laenud mitte nii väga kauges tulevikus koos protsentidega tagasi maksta.

Tõsiasi on ka see, et eraisikute ja ettevõtete uuele tasemele hüpanud laenukoormuse peegelpildiks on Eesti välisvõlgnevuse suurenemine.

See tähendab aga põhimõtteliselt seda, et Eesti elanikud on oma kortereid ja eramuid soetanud ning tarbimist rahastanud suuresti skandinaavlaste säästude abil (veel ühe sammu edasi mõeldes näeme, et kogu läänemaailma tarbimist ja investeeringuid on viimasel kuuel-seitsmel aastal rahastanud omakorda Aasia säästud).

Laenude tagasimaksmiseks peab aga säästmine lähiaastatel tunduvalt elavnema. Osalt juhtub see paratamatult: kui inimesed kulutavad osa oma jooksvatest sissetulekutest võlgnevuse vähendamiseks, siis muutuvadki nad üksnes seeläbi säästjateks.

Eelöeldust tuleneb ka see, et kui intressimäärad või riskimarginaalid peaksid nende praeguselt väga madalalt tasemelt veidi kõrgemale tõusma, siis tuleb end ujuva intressiga laenudega rahastanud inimestel rohkem säästma hakata. Intressimäärade väike tõus muutub aga järjest tõenäolisemaks.

Üksikisiku jaoks tuleneb eelöeldust vähemalt kaks järeldust. Olukorras, kus intressimäärade edasine langemine on väga ebatõenäoline, võiks iga võlgnik kasutada võimalust siduda oma valdavalt ujuva intressiga võetud laenud fikseeritud intressiga.

See oleks põhimõtteliselt samaväärne enda kindlustamisega ootamatult ebasoodsamaks muutuda võiva finantskeskkonna vastu. Seni on püsiintressiga laenude osakaal Eestis naabermaadega võrreldes oluliselt väiksem just seetõttu, et meie laenud on võetud järjest madalamaks muutuvate intressimääradega tingimustes.

Muu maailma aastatepikkune kogemus näitab aga seda, et intressimäärad võivad sama vabalt nii tõusta kui ka langeda.

Ent isegi siis, kui intressimäärad peaksid jääma samale tasemele, näitab Eesti välisvõlgnevuse kiire kasv seda, et keskmine eestimaalane on sunnitud lähitulevikus niikuinii rohkem säästma hakkama.

Selge see, et madalate intressimäärade korral ei ole tavaline pangahoius (nii nõudmiseni kui ka tähtajaline) mitte eriti köitev võimalus. Seni on aga suur osa Eesti elanikkonnast oma ostuvõime olevikust tulevikku transportimiseks kasutanud just seda instrumenti.

Et tegemist on võrdlemisi kehva "sõiduvahendiga", seda näitab nõudmiseni hoiuse intressi võrdlus inflatsioonimääraga - täna jooksvale kontole pandud krooni eest saab aasta hiljem osta vähem kaupu ja teenuseid kui praegu. Kogu säästmise mõte seisneb ju aga selles, et täna tarbimisest loobudes avardame oma homseid tarbimisvõimalusi.

Tegelikult ei ole Eesti elanike säästmisvõimalused enam ammu üksnes tavaliste hoiustega piiratud. Pangad pakuvad juba aastaid alternatiivseid rahapaigutustooteid - investeerimisfondide osakuid, pensionisambaid ja elukindlustustooteid.

Võrreldes nõudmiseni hoiustega on nende instrumentide tootlused oluliselt kõrgemad, ulatudes kõige riskantsemate fondide puhul isegi 20 protsendini.

2005. aastal tõi SEB Eesti Ühispank Eesti turule kaks uut toodet: investeerimishoiuse ja fondifondi. Fondifond (ingl k fund of funds) on mõeldud eelkõige investeerimishuvilistele. Sellisele inimesele, kellel ei ole aega, tahtmist või kogemust oma säästude paigutamisega ise tegeleda.

Fondifondi eesmärk on leida regioonid, sektorid, varaklassid ja investeerimisteemad, mis pakuvad kliendile sobiva riskitaseme juures parimat tootlust. Investeerimishoius otsib kuldset keskteed aktsiainvesteeringute tootluse ja hoiuse turvalisuse vahel.

Võrreldes tavalise tähtajalise hoiusega annab see võimaluse teenida kordades kõrgemat intressi, riskipreemiaga hoius võimaldab aga saavutada juba aktsiainvesteeringuga täiesti võrreldava tootluse. Erinevalt aktsiainvesteeringust on investeerimishoiusel aga hoiuse põhisumma garantii - st klient ei kaota oma raha ka juhul, kui aktsiaturud langevad.

Eelnevast jutust järeldub, et juhul kui inimene on otsustanud raha hoiustada aastaks või paariks, oleks igal juhul mõistlik eelnevalt hoolikalt tutvuda erinevate pakutavate säästutoodetega.

Säästmise suurendamine on meie lähiaastatel paratamatult eesootav tulevik. Selleks, et paratamatus aga ühtlasi ootamatuks ei osutuks, oleks mõtet juba praegu säästmisvõimalustega tutvust sobitada ja end ebasõbralikemaks muutuda võivate olude vastu kindlustada.

Igal asjal on oma aeg. Ja seitsmele külluseaastale võivad järgneda seitse nälja-aastat.