Turvaline surfamine sisaldab jälgede peitmist

Internetis liiklemise turvalisuse teema võib tunduda lihtne ja iseenesestmõistetav. Ometi on enamikul arvutikasutajaist probleeme viiruste, nuhkprogrammide ja muuga, mida nad pahaaimamatult veebist arvutisse saavad. Samuti jäetakse internetis liikudes enesest tihti maha suur hulk jälgi, mille alusel saab kasutajat lihtsalt tuvastada. Annan mõned praktilised soovitused internetis turvalisemaks liiklemiseks.

Kõikvõimalikke viirusi, andmevargusi, nuhkprogramme jms peetakse sageli internetimaailma mustaks osaks, milles tegutsevad jõud kasutaja arvutit salaja ja ootamatult ründavad. Erinevad viirused arvatakse olevat salajase ja hästi organiseeritud rünnaku tagajärg ning selles süüdistatakse anonüümseid viirusekirjutajaid ja ebaturvalisi operatsioonisüsteeme.

Internetiturvalisuse ekspertidega suheldes võib jõuda aga hoopis teistsugusele seisukohale, mis tundub esmalt ebamugav ja raskesti mõistetav. Nimelt asub väga suur hulk internetiturvalisuse probleeme n-ö tooli ja arvuti vahel ehk paljudel juhtudel on madal internetiturvalisus kasutaja enese tegevuse otsene tagajärg.

Enesekaitse internetis algab sellest, et kasutaja installeerib oma arvutisse piisavalt aktiivselt operatsioonisüsteemi uuendusi. Tundub nii elementaarne, et sellest ei peakski rääkima, kuid kahjuks meenub see paljudele alles siis, kui häda käes on.

Enamikus lauaarvutitest kasutatakse Windowsi eri versioone, millele tootjafirma pakub pidevalt ka väikesi uuendusi. Suurem osa kasutajaist lihtsalt ignoreerib veidi tülikat lisade installeerimise protsessi ja arvab sinisilmselt, et kunagi peale pandud operatsioonisüsteemi turvalisuse pakett lahendab nende probleemid igaveseks.

Uuenduste ja turvaparanduste installeerimisest tasub välja kujundada harjumus, mis on sama elementaarne nagu iganädalane varukoopia tegemine. On palju asju, mida inimesed väga hästi teavad, aga mida nad lihtsalt ei tee. Turvalisuse uuenduste installeerimine on üks nendest.

Eesti suurettevõtetes turvalisuse eest vastutavate spetsialistidega vesteldes jõuab huvitava tõdemuseni: nende suurimaks probleemiks pole mitte ülikavalad häkkerid või viiruste kirjutajad, vaid kasutajate inimlik rumalus. Suur osa kasutajatest on aktiivsed "lolluste tegijad", kes on sealjuures ka väga loovad. Hoolimata firmas kehtestatud reeglitest ja tehnilistest piirangutest leiavad nad võimaluse oma arvutisse viiruste installeerimiseks.

Tundub kummaline, sest ükski kasutaja ei tunnista ise, et oleks tahtlikult oma arvutisse viiruse installeerinud. Ometi tehakse seda järjepidevalt näiteks uuendades ja täiustades oma internetilehitsejat. Mitmed lisamenüüribad (inglise keeles toolbar) paistavad ekraanilt vaadates väga asjalikud ja lahedad. Tundub, et internetis surfamine muutub nende kasutamisel lihtsamaks ja huvitavamaks. Ometi sisaldavad need kõige naturaalsemaid viirusi, mis mingil hetkel kasutaja arvuti lihtsalt "ära tapavad".

Lisaks on mitmed kasutajad öelnud, et pole arugi saanud, kuidas nad enesele viiruse installeerivad, sest järjest igasugustele iseavanevatele hüpikakendele klikkides tahavad nad lihtsalt lehelt ära minna või internetilehitseja sulgeda.

E-kirjaga saadetud failidest oma arvutisse viiruse laskvate kasutajate käitumine tundub täiesti ebaratsionaalne. Loomulikult võivad sellised kirjad tulla sõpradelt ning sisaldada esmapilgul igati mõistlikku teksti. Suur osa arvutikasutajaist pole teadlikud ohust, mida kujutavad .exe, .bat ja isegi .zip failid ning seetõttu lisavad nad oma arvutisse rahulikult ka viirusi e-posti teel saadud kirjadest.

On olemas lugematu hulk viirusetõrje programme. Väga paljud kasutajad ei soovi esialgu neisse täiendavat raha investeerida, sest saab ka muud moodi. Suurel hulgal kasutajatest pole üldse mingit viirusetõrje tarkvara või on alla laetud tasuta programm.

Suur osa kasutajaist ei teadvusta, et mõne tuntud nimega viirusetõrjeprogrammi tasuta versioon sisaldab vaid piiratud viiruste andmebaasi või on muidu igati kohitsetud lahendus, mis tegelikult viiruste eest ei kaitse.

Sarnaselt oma arvuti kaitsmisega on ka internetis surfamise turvalisuse osas suurim roll kasutajal enesel. On palju lihtsaid võimalusi internetis turvalisemalt liikuda, kuid valdav osa tavakasutajatest lihtsalt ei kasuta neid.

Näiteks on lausa elementaarne, et kõikvõimalike registreerumisvormide jms jaoks tasub enesele luua eraldi e-postiaadress, sest sinna hakatakse tulevikus rohkesti rämpsposti saatma. Ometi paljud kasutajad seda ei tee ning sisestavad täieliku südamerahuga oma õiged andmed. See on tihti suur viga ning selle jätkuval tegemisel on kindel postkasti arvestatav prahiga ummistumine.

Kui soovite liikuda internetis nii, et teist mingeid jälgi maha ei jääks, tuleb selleks veidi vaeva näha. Kasutada tuleks mõnda nn proxy-programmi, mis teie veebiserveri IP-aadressi mõne suvalisega asendab. Nii on palju keerukam kindlaks teha, kust maailma otsas asuvast arvutist kasutaja üldse pärineb.

Oma arvutist jälgede hävitamine on samuti seotud kasutaja enese teadlikkusega. Teiste kasutajate eest oma külastatud veebilehtede peitmiseks piisab reeglina internetilehitseja ajaloo, ajutiste failide ja kasutajale saadetud nn küpsiste (inglise keeles cookies) kustutamisest.

Nii internetis leiduvad viirused, turvaohud kui ka nende vastu võitlemise vahendid arenevad kiiresti. Ometi pole ühtegi ravimit, mis hävitaks kasutaja loomupärast rumalust. Õnneks saab seda aegamööda ravida ning loota, et inimesed iseendale ja oma arvutile järjest vähem valu põhjustavad.

Autor: Villu Parvet