Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Euroopa maksku palka vaid töö eest

Turumajandus on küll efektiivne, aga mitte õiglane. Et palgad paneb paika piiratud ressursside reegel, ei suuda paljud inimväärse elu elamiseks piisavalt teenida.

Lääne-Euroopas aitab selliseid inimesi heaoluriik, mis tagab sotsiaalabi, töötumaksete või varase pensioniea toetuste näol asendustulu, makstes elatusmiinimumi. Nii et kui turg ei paku töö eest piisavat sissetulekut, siis annab riik sissetuleku, ilma et inimene üldse peaks tööl käima.

Kuid ükskõik kui inimlik see poliitika poleks, on see suuresti süüdi Euroopa massilises tööpuuduses. Põhjus on lihtne: asendustulu on palk eimillegi tegemise eest. See surub eraettevõtlusele peale alampalganõuded, mida tööandjad järjest vähem tahavad või suudavad täita.

Tööandja pole altruist. Ta palkab töötaja, kui viimase panus ületab kulusid ja see ülejääk pole väiksem kui see, mida pakub masin või töötaja mõnes teises riigis. Ka töötaja pole loll. Ta võtab töökoha vastu, kui teenib sellega rohkem kui riigilt asendustulu vastu võttes. Seega on töötajad, kes pole riigi toetustest suurema palga teenimiseks piisavalt tootlikud, määratudki töötuks jääma.

Asja tegi hullemaks raudse eesriide langemine, mis koos Hiina avanemisega tõi 28% inimkonnast lääne turumajandussüsteemi. Aasia tiigrite vastuvõtt 1970.-1980ndail oli juba raske. Endiste kommunismimaade ja Hiina lisandumine jäävad selle sajandi esipoole suurimateks väljakutseteks.

Kuigi sidemed nende majandustega on tulusad, tekitas see muutus läänes suuri probleeme, mis tulenesid survest lihttööliste palkade alandamiseks. Kapital ja otseinvesteeringud voolavad läänest itta. Lääne majandused peavad spetsialiseeruma tipposkusi eeldavale kapitalimahukale tootmisele, mis loob vähem töökohti. Samal ajal liiguvad läände ka väheharitud sisserändajad.

See suurendab läänes oskusteta tööjõu pakkumist, mis viib süsteemi tasakaalus hoidva palgamäära alla. Liikumine uue tasakaalu poole võtab aega aastakümneid.

Kui lääne tööjõuturg oleks paindlik ja annaks survele järele, võiks tööhõive jääda samale tasemele - oskusteta tööliste palgad langeksid. Kuid heaoluriigi palgapoliitika seda ei luba ja nii ongi globaliseerumise tulemuseks Lääne-Euroopas massiline tööpuudus.

Poliitikud muudavad süsteemi veel jäigemaks. Nt kavatseb Saksamaa kehtestada teiste riikide eeskujul alampalga. Kuid see teeb asja hullemaks: kasvab spetsialiseerumine aladele, mis lihttööjõudu ei vaja. Veel rohkem kapitali lahkub riigist ja samas kasvab sisserändajate hulk, mis paneb aina enam kohalikke sotsiaaltoetusi vastu võtma. Tööpuudus lääneriikides kasvab, mitte ei vähene.

Euroopa asendustulul ja miinimumpalgal põhinev heaolusüsteem ei suuda globaliseerumises ellu jääda. Kulub aastakümneid, enne kui poliitikud seda mõistavad. Küsimus on seega, kas koos sellega on surmale määratud ka Euroopa heaoluriik üldse.

Uus süsteem, mis säilitaks Euroopa sotsiaalsed väärtused, peab olema rajatud täiendaval, mitte asendustulul. Igaüks peab käima tööl, ükskõik mis palga eest ta tööd leiab, ja valitsus maksab lisatasu, et tagada vastuvõetav elatustase. Alampalka pole vaja. Palkade vabalt kohandumine tekitab tasakaalu. Töökohtade arv tõuseb, vaesust ei teki: lihttöölistel on kaks sissetulekut: üks oma tööst ja teise annab riik.

Ifo Instituudi Saksamaa kohta tehtud arvutused näitavad, et lisatasudel põhinev heaolusüsteem oleks riigile kokkuvõttes odavam. See tähendaks suuremat tööhõivet, kõrgemat SKPd ja annaks ka inimestele eneseväärikuse, mida ainult vastutustundlik tööelu pakkuda suudab.