Pandipakendi liinidel kaob ära kuni 5% taarast

Eesti Pandipakendi turundusjuht Birgit Tolmann viib mind selle jutu peale nn petimeetri juurde. Petimeeter kujutab endast loendurit - tühjad pudelid kallatakse suure hoobadega ratta sisse, kust need siis ükshaaval ribakoodi lugeja alt läbi juhitakse. Elektrooniline tabloo fikseerib, mitu pooleliitrist ja mitu liitrist plastpudelit loenduri on läbinud ning mitu neist ribakoodi loetamatuse, selle vale asendi või mingi muu põhjuse tõttu välja praagitud.

"Need pudelid ja purgid, mille loendur välja praagib, loetakse sisse käsilugejaga - täpselt nagu poes," selgitab Tolmann. "Nii jääb igast pudelist meile konkreetne jälg, mis aitab vajadusel välja selgitada, kui palju ühe või teise toote pakendit on tagastatud. Pandipakendiga tooteid on aga Eestis 1800 ümber ning neid kohti, kus tagatisrahaga kaetud taarat vastu võetakse, 1400. Ja juhul kui tekib vaidlus, kui mitu pandipakendit keegi meile on saatnud, siis teeme otsuse alati kaupmehe kasuks."

Taaraliidu juhatuse liige Peeter Roosalu vaid muigab selle peale. "Põhiprobleem ongi just selles, et Eesti Pandipakend määrab omavoliliselt kaoprotsendi, mis keskmiselt jääb 4 ja 5 vahele. Aga on ka kurioossemaid juhtumeid."

Roosalu näitab mulle Pärnus tegutseva OÜ Kokteil JK kirja. Osaühingu juht ja omanik Jaan Klooster kirjeldab selles dokumentidele tuginedes, kuidas tema saatis tänavu veebruaris Tallinna koti, kus tema arvutuste pidi olema ligi 300 alumiiniumpurki, kuid Pandipakendi loenduri järgi vaid 28, kusjuures neistki olid neli tagatisraha suhtes kõlbmatud.

"Jääb arusaamatuks visadus, millega meie poolt kotti loetut väiksemaks loetakse ja välja praagitakse. Pandimärk ei ole Eesti Pandipakendile midagi. Jääb tahtmatult mulje, et tegemist on väga suureulatusliku ja nahaalse vargusega," pahandab Klooster.

Üks poejuhataja, kes oma kaupluse käekäigu huvides eelistab anonüümseks jääda, väidab, et Pandipakend on nn kaoprotsendi maha arvutanud isegi taaraautomaadi loetud kogustelt. Selliseid automaate on Eestis ligi 60. Tolmann leiab aga, et see on võimatu. Lisades siiski, et nemad on püüdlevad 3 protsendi poole, andes märku, et tänane kaoprotsent on sellest oluliselt suurem.

Roosalu kinnitusel on Taaraliidul Pandipakendiga äärmiselt raske suhelda, ehkki liidu liikmed koguvad tema andmeil 60-70 protsenti kogu tagatisrahaga kaetud pandipakenditest. Samas kohalike tootjate õllepudelitega sellist probleemi ei ole - loetakse pudelid kokku ja makstakse kohe ka raha ära. Pandipakend viivitab aga ka maksetega, pannes iseäranis väikekaupmehed raskesse olukorda - oma saadetistega nad sisuliselt ju krediteerivad Pandipakendit.

Tagatisrahata pakendit käitleva Eesti Pakendiringluse juhatuse esimees Aivo Kangus, kes puutub oma igapäevases tegevuses sageli kokku just väikekaupmeestega - Pakendiringlusel on üle Eesti ligi 2000 konteinerit - kinnitab samuti, et praeguse süsteemi üle on rohkesti nurinat kuulda. Väikese poe pidaja peab tühja taara all kinni hoidma eraldi ruumi, kusjuures sisuliselt on ju paljuski tegu õhu ladustamisega. Pandipakendil ei ole ju oma kogumissüsteemi.

Birgit Tolmann vaidleb sellelegi väitele vastu. "Meil on kokkulepe Schenkeriga, kelle veokid tulevad kottidele järele hiljemalt kolme päeva jooksul pärast nõude esitamist. Ja minimaalne kogus, millele järele minnakse, pole sugugi 25 kotti, vaid piisab ka sellest, kui kogutud on kaks kotitäit pandipakendit," sõnab Pandipakendi turundusjuht, lisades, et nii kotid, sulgurid, lipikud kui ka transport on kõik Eesti Pandipakendi kulul.

Tallinna Jäätmete Sorteerimise Tehase OÜ juhatuse esimees Heinar Leismann kannab aga Eesti Pandipakendi peale erilist vimma. "Kui nad läinud aasta suvel-sügisel vajaliku koguse kättesaamisega hädas olid, siis kõlbasid meie pakutud tagatisrahaga märgistatud pudelid-purgid küll," lausub Leismann. "Kuid novembrist pole meie pandipakendit enam kellelegi vaja. Ostetakse, aga materjali hinnaga. Ühes kuus kogub aga meie tehas keskmiselt 25 tonni plastist pandipakendeid. See on üle 7 miljoni pudeli ehk miljoneid kroone aastas."

Pakun välja, et tehas võiks luua oma väikese joogipoe, kus kogutud tagatisrahaga taarat on Pandipakend kohustatud vastu võtma. Leismann on minuga nõus, kuid peab sellist olukorda siiski absurdseks.

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek tunnistab, et aeg-ajalt on ka nendeni kaebusi jõudnud, viimasel ajal küll aina vähem. Samas on ta seda meelt, et praegune süsteem toimib siiski hästi, eriti kui arvestada selle toimimise lühikest perioodi.

Tagatisrahaga haaratud pandipakendi mahuks Eestis loetakse 250-260 miljonit krooni aastas. 4protsendiline "loomulik kadu" tähendaks sel juhul ligi 10 miljonit krooni.

Keskkonnaministeerium on MTÜ Eesti Pakendiringlus taotluse saada analoogselt Eesti Pandipakendiga akrediteering üleriigilise tagatisraha organisatsioonina juba kahel korral tagasi lükanud - läinud aasta septembris ja tänavu jaanuaris. Põhiprobleem on selles, et Pakendiringlus soovib hakata pandipakendit koguma ka kokkusurutud kujul.

Pakendiringluse juhatuse esimehe Aivo Kanguse sõnul pole mõtet tegelda õhuveoga - Eesti Pandipakendiga lepingu sõlminud käitlejad pakivad tühja taara ettevaatlikult kottidesse ning neid koguva veoki koormast moodustab suurema osa õhk. Ning nagu Kangus kinnitab, annab nn kaalumeetod - igal pandipakendil on ju väga kindel kaal - täpselt samasuguse tulemuse ning võimalik viga jääb 3 protsendi piiresse. Samasuguse veaprotsendi on oma eesmärgiks seadnud ka Eesti Pandipakend, mille kümmekond loendurit praegu kõik tühjad tagatisrahaga seotud pudelid ja purgid ükshaaval üle loevad.

jäätmeosakonna juhataja, lause põhjustas Pakendiringluse kohtukaebuse

Pakendiringluse vaidlus keskkonnaministeeriumiga on tänaseks kohtusse jõudnud. Küll isiklikul tasandil. Nimelt ütles ministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek läinud sügisel SL Õhtulehele järgmised saatuslikud sõnad: "Oleme oma pakendiseaduse üle võtnud Põhjamaadest ja Saksamaalt, ka seal kogutakse kaupmeestelt ostetud taarat kokkusurumata kujul. Kokkulitsutud taara loendamine on majanduslikult väga küsitav - see pole ju täpne, lõhnab rohkem rahapesu järele."

Pakendiringlus kaebas Eegi kohtusse põhjusel, et too oli mittetulundusühingut süüdistanud rahapesus ehk siis teise astme kuriteos. Eek ise ja ka Pakendiringlust esindav vandeadvokaadi abi Kaspar Lind ei soovinud vaidlust pikemalt kommenteerida.

Lind kinnitas vaid, et nad nõuavad Eegilt valeandmete ümberlükkamist. Sel kolmapäeval toimus Pärnu maakohtu Paide kohtumajas esimene kohtuistung.

"Mitme tagatisraha organisatsiooni üheaegne toimimine on kahtlemata võimalik, kui suudetakse täita seaduse nõudeid," selgitab Peeter Eek oma seisukohta ja lisab, et kahe analoogse süsteemi toimimine tekitab nii kaupmeestele kui ka tarbijaile siiski praegusest oluliselt rohkem probleeme. Ja on ka kulukam.

Eegi teada on vaid Saksamaal kaks tagatisraha organisatsiooni, kuid seal on ka elanikke ligi 60 korda enam.

Osaühingu asutas oktoobris 2004 ainuosanikuna Eesti Õlletootjate Liit, kuid juba algusest peale reserveeriti osanikustaatus veel Eesti Karastusjookide Tootjate Liidule, Eesti Karastusjookide ja Õlle Importööride Liidule ning Eesti Kaupmeeste Liidule, kelle esindajad kohe ka nõukogu töösse kaasati.

Omanikustaatuse vormistamiseni on jõutud küll alles nüüd, 2005. aasta lõpus ja 2006. aasta alguses.

Täpselt samal päeval osaühingu loomisega asutati ka MTÜ Eesti Pandipakend, mille asutamisdokumentidele kirjutasid alla Saku Õlletehas, A. Le Coq Tartu Õlletehas ja Coca-Cola HBC Eesti.

Mittetulundusühing jäi sisuliselt konserveeritud olekusse, kuid pandipakendi käitlejate seas valitseb seniajani ekslik arvamus, et ka osaühingu taga on mainitud kolm suurtootjat.