Vanemuine vaatab (lõbu)naise hinge

Kui Tartu Vanemuine täna õhtul Sadamateatris esietenduva tükiga "Tähed hommikutaevas" maailma vanima ameti pidajaid vaataja silmis just ei rehabiliteeri, siis mustast ja valgest enam värve peaks see vaataja maailmapilti lisama küll.

Kes aga märksõna "lõbunaine" kuuldes teatrisaali paljast ihu ja rämedat seksi otsima läheb, peab lavastaja Eva Klemetsi sõnul pettuma.

"Tegu on üsna vaikse ja sügava sissevaatega naise hinge," selgitas Eva Klemets. Maksim Gorki "Põhjas" ning Oskar Lutsu "Tagahooviga" sarnanev näidend pakub koloriitseid karaktereid, naturalistlikku julmust ja kibedavõitu huumorit.

Kuna autor Aleksander Galin on loo kirja pannud kaheksakümnendate keskel, leiab nõukogude aega mäletav vaataja lisaks pisut ka nostalgilist äratundmisrõõmu.

Näidendi keskmes on viis erinevas vanuses naist, kellest neli teenivad leiba oma keha müümisega. Kuna on lähenemas olümpiamängud, saadetakse seesugune kontingent pealinnast sada kilomeetrit eemale. Lavastuse tegevus koondubki kauges maakolkas asuvasse viletsasse barakki, kus avanevad ja ristuvad inimsaatused, kohtuvad konfliktid ja põrkuvad erinevad ellusuhtumised. Saatuse hammasrataste vahele jäänud inimesed üritavad iga hinna eest oma elu muuta, alustada kõike puhtalt leheküljelt.

"Inimene selle ameti taga on ära unustatud," selgitas Eva Klemets, miks lugu teda lavastama paelus. Eriti just ajal, mil prostitutsiooni teema Eestis niivõrd aktuaalne on. Kuigi näidendi jooksul rulluvad lahti naiste erinevad lood ja saatuseteed, mis neid prostituudi ametisse on viinud, ühendab neid kõiki naisele igiomane vajadus eneseohverdamise ja lunastuse järele. See on lugu naise hingest ning samas sugugi mitte "naistekas". On ju autorgi mees ning selle looga teistele meestele ehk abistavaks giidiks naise hingest arusaamise keerulisel teel.

Seega jutustab "Tähed hommikutaevas" teemadel, mis sobivad igas ajas. Tõestuseks sellele on tõsiasi, et vene keskmise põlvkonna tuntud dramaturgi ja filmistsenaristi Aleksander Galini nõukogude aja lõpul kirjutatud sotsiaalne draama jõudis esimest korda lavale juba uuenenud oludes ning püsib seal siiani - nii Moskva Sovremenniku kui Peterburi Väikese Teatri repertuaaris. Vanemuise tarvis leidis ja tõlkis loo Sven Karja, kes tegi südamlike ja inimhinge uurivate lavastustega silma paistnud Eva Klemetsile ettepaneku see Tartus lavale tuua.

Osades Külliki Saldre, Piret Simson, Katrin Pärn, Alina Karmazina, Merle Jääger, Andres Mähar, Tanel Jonas.

Autor: Ülle Hallik