Neljapäev 19. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hirm julgeoleku pärast toidab koletisi

Harold James 27. märts 2006, 00:00

Protektsionism tõstab pead. USA valitsus oli ðokeeritud avalikkuse vastuseisust Dubai firma plaanile võtta üle mõned Ameerika sadamad. Poola seisab vastu väliskapitali kontrolli all oleva hiigelpanga tekkimisele. Prantsusmaa blokeerib Itaalia energiafirma Enel laienemiskatseid ning seisab koos teiste Euroopa valitsustega vastu Luksemburgi terasetootja Arcelori ülevõtmisele India terasemagnaadi kontrolli all oleva Hollandi firma poolt.

Nende kurvas seisus piiriüleste ülevõtmiste pooldajad tunnevad õhus 20. sajandi hullemaid hetki. Üks vihane Itaalia minister hoiatas, et tulekul on uus marurahvusluse aeg 1914. aasta augusti vaimus. Parema võrdluse võiks aga tuua 1930. aastatest: kui Hitler 1933 võimule tuli, kuulutas maailma tuntuim majandusteadlane John Maynard Keynes vajadust rahvusliku isemajandamisvõime järele.

Nii 1914. kui ka 1933. aasta analoogiad viitavad ühele: protektsionismi õigustatakse murega julgeoleku pärast. Kedagi ei häirinud USA sadamate välisomandus niikaua, kuni need kuulusid Briti ettevõttele. Kui aga ülevõtjaks tahtis saada Dubai firma, siis levis hirm islami fundamentalismi ja terrorismi ees.

Samamoodi halvenesid rahvusvahelised suhted enne maailmasõdu sedamööda, kuidas majandust kasutati võimupoliitika tööriistana. 1911. aastal saatis Maroko diplomaatiakriisi Prantsusmaa spekulatiivne rünnak Saksa finantsturgude vastu. 1930. aastatel kasutasid nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa selliseid võtteid oma julgeoleku tõstmiseks ja USA üritas kontrollida Jaapani mõju laienemist Aasias Jaapani energeetikaimpordi piiramise abil.

2001. aasta terrorirünnakud USAs seletavad ameeriklaste muret oma julgeoleku pärast, kuid mitte Euroopa protektsionistlikku reaktsiooni. Euroopa käitumisele võib tuua kaks vastukäivat seletust. Esiteks: tegu on kummalise psühholoogilise ülekandumisega. Prantslased või poolakad, kes muretsevad oma riigi allakäigu pärast, otsivad süüdlasi väljastpoolt riiki. 1930. aastatel oli selline mõtlemine vägagi levinud, kui suure depressiooni taga nähti "rahvusvahelise kapitali" kurjasid jõudusid. Selle tänapäevane variant on arvamus, et maailm muutub nii kiiresti, et rahvuslik julgeolek ja identiteet on ohus.

Teine stsenaarium eeldab, et nende hirmude aluseks on tegelik probleem. Peaaegu kõikide arenenud tööstusriikide majanduskasv sõltub imporditud energiast (vaid Norra on erand). Enamik riike otsustas enda energeetikat mitte üles ehitada, sest kardeti reostust või tuumaenergiaga seonduvaid ohte.

Selle tulemusel tekkinud haavatavust näitas ilmekalt Venemaa jaanuarikuine otsus vähendada gaasitarneid Ukrainale, millega koos langes ka Kesk- ja Lääne-Euroopa riikide varustatus. Eriti hellaks tegi see juhtum poolakad. Kuid ka lääneeurooplastel on nende endi traumad, nagu suured elektrikatkestused, selgelt meeles. Küsitakse: kui Itaalia firmal tekivad probleemid, kas ta ei jäta siis pigem pimedusse prantslasi kui itaallasi?

Need kaks majandusliku rahvusluse tekkimist kirjeldavad stsenaariumi - üks irratsionaalne ja teine mitte - ei olegi tegelikult teineteisest nii kaugel, vaid näitavad pigem reaktsioonide koosmõju. Hirm paneb inimesi nõudma riiklikku sekkumist. Poliitikutele see meeldib, sest see tõstab nõudmist nende teenuste järele.

Eriti hästi on energiavarude pärast tuntava hirmu oma uue poliitilise visiooni keskmesse asetanud üks tänapäeva poliitik. Nimelt Venemaa presidendi Vladimir Putini nägemuse kohaselt õigustab vajadus energiavarusid kontrollida ja kindlustada riigi ülijõulist sekkumist majandusse.

Näib, et Putinile tuli USA-le tehtud terrorirünnakutele järgnenud olukord ainult kasuks. Sellest ajast alates on Putin kuulutanud oma visiooni poliitikale allutatud energiast viisil, mis ei tee närviliseks mitte ainult venelasi, vaid kõiki eurooplasi. See kindlustab Venemaa presidendi positsioone kodumaal. Kuid lisaks sellele on oluline, et Putin ühes riigis kipub sünnitama Putineid ka mujal.

Me peame tundma muret efektiivsusekadude pärast turgudel, kus on kehtestatud majanduslikust rahvuslusest ehk protektsionismist ajendatud piirangud. Kuid veelgi rohkem peame muretsema selle pärast, et hirm turgude kokkukukkumise või nendega manipuleerimise ees loob nõudmise riikliku sekkumise järele, mis teeb sellise kokkukukkumise hoopis tõenäolisemaks. Sellised hirmust ajendatud julgeolekunõudmised on halvavad.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing