Siseministeerium kui äriettevõte

Paikuse politseikooli läheb õppima vaid 12 poissi-tüdrukut. Üks lõpetaja maksab kooliraha tagasi ja läheb ehitusele. Eelmise aasta Paikuse lennust on 19 inimest läinud teisele tööle. Politseist lahkub nädalas 8-12 inimest. Päästeamet on alakomplekteeritud.

Olen veendunud, et siseministeeriumi tegevust saab parandada kõige paremini siis, kui käsitleda seda äriettevõttena.

Ministeerium pakub ühe peamise tootena riigi sisejulgeoleku tagamisega seotud küsimuste koordineerimise teenust. Teenust ostab Eesti riik. Peamiseks sisendiks on kompetentsed inimesed.

Praegu oleme jõudnud olukorda, kus siseministeeriumil on tooraine otsas. Head inimesed lahkuvad - kes ehitusele, kes autot juhtima, kes farmi. Inimesed on paindlikud ja saavad aru sellest, kus on soodsam ennast pakkuda. Pikalt politseis, päästeteenistuses või mõnes muus siseministeeriumi haldusalas paiknevas valdkonnas tegutsenud inimesed on jõudnud äratundmisele, et nad on sattunud tupikteele ja otsustanud muuta enda elusaatust: pigem hilja kui mitte kunagi. Uued ja andekad töötajad õpivad teiste "vigadest" ja proovivad siseministeeriumist kauge kaarega mööda käia, kuni pole toimunud sisulisi muudatusi.

Varemalt nägid noored politseis ja päästeteenistuses stabiilsust, perspektiivikust ja vähemalt karjääri edenedes ka head sissetulekut. Nii mitmedki tulid tööle paremate alternatiivide puudumisel, kuid elukutse tärkavas organisatsioonis hakkas neile meeldima.

Nüüdseks on tööjõuturg teinud pöörde - heade oskuste ja haridusega töötaja on muutunud hinnatuks ja erinevad sektorid võitlevad endale parimate inimeste saamiseks. Tõusnud on ressursi hind turul. Enda müümine siseministeeriumi süsteemis on oma tööjõu pakkumine alla turu keskmist hinda ja kehvematel tingimustel. Kui siseministeeriumi süsteem ei suuda kohanduda muutuvate makromajanduslike oludega, siis varsti jäävad meie sisejulgeolekut kujundama vaid inimesed, keda keegi teine ei taha.

Kui me kvaliteetse tooraine asemel ehitame oma turvalisuse üles nõuetele mittevastavast materjalist, siis Eesti riik küll ilmselt siseministeeriumilt teenuse ostmist ei lõpeta, kuid kasvab kuritegevus ja süveneb ebakindlus ühiskonnas. Kui sisejulgeoleku kujundamise võtaksid üle teised institutsioonid (näiteks turvafirmad), siis võiks siseministeerium ühel päeval tõepoolest pankrotiga lõpetada. Praegu kaitseb teda vaid monopoolne seisund turusegmendis.

Kvaliteetset teenust odava raha eest ei saa, seega peab siseministeerium hinda tõstma - praegustel hinnangutel on ministeeriumi eelarvesse vaja lisa 550 miljonit krooni. Kui see raha anda, kas siis on kõik korras? Mitte päevapealt, kuid see võimaldab ministeeriumil hakata jälle tööjõuturu konkurentsivõitluses kaasa mängima ja kompetentse personali hulka suurendama.

Sisendi paranemine parandab prognoositavalt ka tulemusi - suureneb rahva turvalisus. Avastatud kuritegude hulk näitab tinglikult siseministeeriumi käivet ja üldine kuritegevuse statistika annab ülevaate turuosast (mida vähem kuritegusid, seda suurem on ministeeriumi turuosa).

Aru tuleb saada sellest, et investeering personali pole siseministeeriumi puhul asjatu üldkulude suurendamine, vaid otsene investeering tootmisvahenditesse. Iga kroon hakkab tööle piisava rentaablusega, et tagada riigi sisejulgeolek Euroopas ettenähtud tasemel.

Autor: Olev Laanjärv