Isikupärase kodu looja julgeb ise kaasa lüüa

Airi Pung 29. märts 2006, 00:00

Peaksime kasutama rohkem vaba aega, et tuua iseennast ruumi, kus me elame.

Alates 1930. aastatel siiamaile jõudnud funktsionalismist, mida asusid usinasti rahvale tutvustama samaaegselt ilmuma hakanud ligi kümmekond õhukest vihikut, on eestlased varasemast julgemalt, uutest võimalustest kinni haarates õppinud looma kaasaegset kodu. Inimväärset elukeskkonda püüti tekitada ka kodude ilme ühtlustumise aegadel, olles sunnitud elama samasuguse ruumilahendusega väikestes korterites. Tulenevalt vaesusest ja võimaluste puudumisest pole eestlaste kodu kunagi olnud kuigi rikkalik ning see pole võimaldanud ka kujundada oma (sise)arhitektidel ja disaineritel ehedat koduideaali.

Küll aga on eestlane alati õpihimuline ja uutele tuultele avatud olnud, mis nüüdseks on aidanud levida askeetlikul kasinusel ja minimalistlikul kujundusel kollektiivsetest ruumidest, kus selline hoiak aitab inimest mõjutada soovitud suunas, ka inimeste eluruumidesse. Minimalismi võib liigitada tänapäeval luksuseks, kuna see eeldab esemete ja keskkonna ülimat kvaliteeti. Individualistliku protestina meediast küllastunud maailma pealiskaudsuse vastu on minimalism oma selge ja range hoiakuga - vähem on parem - välja tõrjumas metsarahva hirmu avarate tühjade ruumide ees. Üha julgemalt laseb ta oma elamist projekteerida, ehitada, disainida ja sisustada, sest kitsastest tingimustest tulnuna ihkab hing nüüd avarust ja valgust. Selle tulemusena võib krohvist leida vaid töömehe, mitte enda näpujälgi, armsad asjad aga peidetakse kõrgete lükanduste taha, mineviku mälestused suvilatesse ja enda emotsionaalne mina vangistatakse endasse. Üha vähem on aega, oskusi ja soovi teha midagi oma kätega.

Kuid kodu peaks olema koht või pigem elusorganism, mis pidevalt muutub ja perega kaasa areneb. Ruumi loojaks on ikka selle tegelik kasutaja oma vajaduste ja iseärasustega, kes igapäevaste toimetustega kujundab selle omaniku elulaadist ja elustiilist jutustavaks ruumiks. Kohaks, kus käiakse toibumas ümbritsevast virvarrist ja ajusid laadimas. Kus tuntakse ennast hästi nii üksi olles kui ka sõpru võõrustades.

Elu vormib meid asju pigem mõistusega võtvateks ja meilt ei oodata emotsionaalset käitumist. Loovatest lastest kasvavad täiskasvanud. Ajal, mil kodu on muutunud justkui avalikuks ruumiks, tekib küsimus: kui palju on kodu meie isiklik asi? Juri Lotman on tabavalt öelnud, et meie sarnased elamised paljastavad liig otsekoheselt oma stiilitruuduse, oodatud huvitava sõnumi asemel avaneb grammatikaõpik.

Peaksime ehk rohkem kasutama vaba aega, et tuua iseennast ruumi, kus me elame. Tegeldakse ju järjest rohkem ka loovustreeningutega. Unustades hetkeks arvamusliidrite hea maitse surve ja rebides end välja sisearhitektide teatraalsuse lavalt, võiksime avastada endas jälle loova lapse.

Võimalustest ja ideedest ei tohiks tänapäevast materjalirohkust ja infoküllust arvestades puudust tulla. Katsetada võib näiteks erinevate segudega, mida pinnale kandmisel annab vormida meelevaldselt käte või pahtlilabidaga, millesse saab suruda käe-, sõrme- ja jalajälgi. Võib proovida kõndida värviste näppudega lihtsalt üle seina või väikeste pildiraamidega, millest igaühte on kirjutatud mõni oluline mõttetera või joonistatud pisike lapsemeelne pilt.

Hetkeseis ehitussektoris on ühtpidi lõbus, teistpidi muret tekitav. Vaatamata ehitusturu ülekuumenemisele ja töö lõpmatule hulgale kummitab tööandjaid kvalifitseeritud tööjõu defitsiit.

Siit-sealt kostab kõrvu virinat, et inimesed liiguvad naaberturule, või mis veelgi halvem, konkurendi juurde.

Mitmed nimekad ehitusettevõtted kasutavad juba olude sunnil alltöövõtjatena firmasid, kelle taust ja ajalugu ei viita professionaalsusele selle sõna hea tava mõttes. Ehitus on saamas rahvaspordiks, kus tähtis pole võit, vaid osavõtt. Nii võikski ju olla, kui need uued tegijad ennast eelnevalt ette valmistaksid.

Tavaliseks hakkab muutuma situatsioon, kus piltlikult öeldes hüppab kamp entusiaste tundmatus kohas pea ees lootusrikkalt vette, teadmata, mis neid ees ootab, ja jättes hiljem endast maha hulgaliselt probleeme.

Suhtumine olemasolevasse tööjõudu ei ole aga lähiminevikuga võrreldes eriti muutunud; siin saab efektiivsust veel palju tõsta, enne kui piirid kätte jõuavad. Ettevõtted, kes soovivad oma konkurentsivõimet säilitada, peavad arendama ja treenima oma meeskonda ning astuma samme, mis tööjõudu kinnistaksid.

Arvan, et ettevõtja peaks endalt küsima, kas ettevõtte visioon on ikka piisavalt ambitsioonikas selleks, et toimida meeskonnaliikmeile motiveerivalt, ja mõtlema läbi, kas see on arusaadav ja selge või hoopis vastuoluline.

Tuleb selgeks teha, kas ja milline koht on ettevõtte visioonis meeskonnaliikmetel, kas ettevõtte eesmärgid on lühiajalised ja/või ebaselged, kas meie inimesed leiavad püstitatud eesmärkidest soovitud kindlustunnet. Tuleb endalt küsida, kas ettevõte panustab töötajate professionaalsusesse, andes selgelt mõista, et selle abil ongi võimalik jõuda eesmärkideni.

Vähem tähtsad ei ole ka arendamist ja kokkuleppeid puudutavad küsimused.

Kas võime öelda, et oleme teinud kõik endast oleneva selleks, et meeskond saaks ja võiks areneda? Kas meie tööjõud on koolitatud kasutama kaasaegset tehnoloogiat ja sellega kaasnevaid töövõtteid? Kas peame kinni oma lubadustest ja kokkulepetest? Kas lubame aeg-ajalt midagi, millest me hiljem peame vajalikuks taganeda? Kui tihti me arvestame nn altpoolt tuleva initsiatiiviga või mis me sellega peale hakkame?

Eitavad vastused lubavad ettevõtte liigitada keskpäraste hulka, keskpärasusega aga ei ole võimalik head kvalifitseeritud tööjõudu enda juures hoida, sest selline perspektiiv on kõike muud kui motiveeriv ning kindlustunnet sisendav.

Me ei saa jääda tihedas konkurentsis lootma kümnendite taha jäävatele oskustele või tehnoloogiale. Sel juhul on tegemist enesepettusega, mis varem või hiljem on määratud läbikukkumisele.

Tippu jõuavad need, kes süüvivad detailidesse, teevad pidevat tööd oma meeskonnaga ja lihvivad iga pisemagi liigutuse nii ökonoomseks kui võimalik. Seejuures on oluline märkida, et selleks kuluvat raha tuleb lugeda ikka õigest otsast, aga mitte kõige lihtsamini arusaadavaid numbreid kokku liites.

Siinkohal võiks tõmmata paralleeli olümpiasangariteks tõusnud Eesti sportlastega. Mati Alaver ja Anatoli Šmigun andsid suurepärase õppetunni kõigile treenereile, juhtidele, riigiisadele jne. Kui nende juhiks ja treeneriks olemine oleks piirdunud Andrusele ja Kristiinale kaheksakümnendatel Visu suuskade hankimise ja Kääriku küngaste vahel suuna kättenäitamisega, ei oleks meil kindlasti põhjust tunda järjekordselt rõõmu meie oma olümpiasangaritest. Samasugust suhtumist, eesmärgikindlust ja tähelepanu ootavad meilt meie juhitud inimesed.

Töötajad, kes on motiveeritud ja omavad kindlustunnet, ei jäta ettevõtjat niisama lihtsalt. Panustades tööjõudu, andes teadmisi ja võimalusi arenguks, motiveeritakse töötajat andma endast rohkem, kui arvatagi võiks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:12
    Otsi:

    Ava täpsem otsing