Kuidas eestlaslik jonn arengut takistab

Rivo Sarapik 29. märts 2006, 00:00

Eestlane ajab tihti mõnes küsimuses pilli lõhki, kui isiklik huvi jääb alla avalikkuse huvile või kasule.

Koerte ego on ühesuurune, ego esilepääs aga sõltub koera kere suurusest. Näiteks väikesed koerad on tavaliselt energilisemad, nõuavad rohkelt tähelepanu ning on nõudlikumad end ümbritseva suhtes, julgevad näiteks endast kordi suuremale liigikaaslasele kohta kätte näitama minna. Suured koerad seevastu on rahulikumad, stoilisedki, väga ei närvelda ning tähelepanu ei nõua. Sama võib täheldada rahvuste puhul.

Näiteks väike rahvus eestlased. Meie väiksus tähendab, et meie püüd pildile jõudmiseks ja tähelepanu saamiseks on tugevam kui mõnel suurrahval. See omakorda tähendab üksikisikutevahelist suuremat konkurentsi.

Üks iseloomujoon, mis on meil osalt aidanud elus püsida ning pildile jõuda, on teisalt oluline takistus mitmete uuenduste ellu viimisel. See on jonn. Põhimõtteline eestlaslik jonn. Jonnima hakkab üks huvigrupp näiteks, kui mõnes küsimuses ei ole neile kasu näha, mistõttu kaob huvi vastaspoolt toetada. Sellised vaidluseid ei lahendata konstruktiivselt, pill aetakse lõhki ning olulised küsimused jäävad vastuseta. Mõned näited.

Elu Tallinna taksoturul käib džungliseaduste järgi. Aastaid on pealinna taksoturgu valitsenud taksomaffia ehk magusamates peatustes ja piirkondades domineerivad omavoliliselt taksojuhid, kes sinna teisi juhte ligi ei lase. Väidetav vaba konkurents taksoturul seega ei toimi.

Lisaks ettevõtluse halvamisele teeb selline olukord karuteene ka Eestile endale. Taksojuhid petavad välismaalasi, sõidavad määrdunud ja haisva autoga, ei oska suhelda ega võõrkeeli. Rahale, mis kulub kampaaniale "Welcome to Estonia", tõmmatakse vesi peale juba alates sadamast, kus taksojuht kliendi peale võtab. Hiljem kasseerib ebaõiglase hinna sisse, endal "Welcome to Estonia" aknal ilutsemas.

Tallinna linnatranspordi osakonna juhataja Eero Aaniste aga rääkis eelmise nädala Äripäevas kurvalt, kuidas taksojuhid turul ülbitsevad ja pähe istuvad, aga midagi teha ei saa, sest vastutus valdkonna eest on jagatud erinevate institutsioonide vahel. Ametnik jonnib. Midagi ei muutu, keegi ei võta vastutust ega näita algatust.

Aastaid on logistikas arutlusel olnud 25,25meetriste veokite lubamine Eesti teedele. Kui veebruaris esimene katse 24meetrise veokiga õnnestus, siis ei võtnud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seisukohta, kas riik lubab veokid oma teedele või mitte, vaid viivitab otsusega, viidates sellele, et Narva sild ei pea vastu, kõik vallad, mis pikkade veokite teele jääksid, ei ole sellega nõus jne. Kestab jonn ja midagi ei muutu.

Logistiline küsimus on ka infrastruktuur ehk viimastel kuudel taas päevakorda kerkinud Tallinna-Tartu maantee mitmerealiseks ehitamine. Tee, mis on riigi infrastruktuuri üks tuiksooni, jääb alla poliitilisele kemplemisele ja kraaklemisele. Ühtset otsust, kas ja millal tee mitmerealiseks ning seeläbi ohutumaks ehitatakse, ei ole. Kestab jonn, jagelemine ja vaidlus, aga midagi ei muutu.

Aastaid on veninud transpordi-logistika arengukava 2006-2013 valmimine. Eelmise aasta alguses väitis tollane majandus- ja kommunikatsiooniminister Andrus Ansip, et arengukava tuleb läbipaistev, on hea ning tehtud koostöös ettevõtjate ehk osapoolega, kes arengukava suures osas hiljem täide viima hakkab.

Selle aasta alguses oli seis selline, et 2006. aasta algusest kehtima hakkav arengukava oli endiselt valitsuses kooskõlastamisel. Väidetavalt ettevõtjatega koostöös tehtud arengukava aga kirjutasid ikkagi kokku ametnikud ning alles hiljem saadeti see nn kooskõlastamisele erinevatele katusorganisatsioonidele, et viimased oma parandusettepanekud teeksid. Arengukava, millesse ettevõtjad niigi kuigi pooldavalt ei suhtunud, tehti veelgi vastumeelsemaks.

Või näiteks Tallinna ühistransport. Aasta-aastalt võitleb pealinn autostumisega, tipptunnid algavad järjest varem, tänavad jäävad autovoogudele üha kitsamaks ning parkimiskoha leidmine võtab üha enam aega. Üks lahendus sellele probleemile on parkimishindade tõstmise asemel ühistransport, selle korralik käimapanek ning järjepidev areng. Praegu aga on endiselt peatustest puudu korralikud marsruudiselgitused, sõidukid on räpased, kulunud ja haisevad. Olemasoleva parandamise ja korda tegemise asemel aga planeeritakse näiteks uut trammiteed.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing