Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuuldused ettevõtjate näljasurmast on liialdatud

Juhan Teder 29. märts 2006, 00:00

Ettevõtlusalaste uuringute tulemuste kajastamist Eestis iseloomustab suur annus masohhismi - kõigepealt näidatakse tulemusi võimalikult halvas valguses ja seejärel hakatakse hädaldama, et küll see asi on ikka hull.

Ilmeka näite leiame eelmise nädala lõpus avaldatud Euroopa Sotsiaaluuringu Eesti raporti tulemuste tutvustamisest. Tuuakse välja, et Eestis tegutses 2004. a ettevõtjana 4 protsenti tööealistest (16-74aastastest) elanikest ja tehakse järeldus, et ettevõtlus pole Eestis kuigi laialt levinud. Võiksime muidugi imikud ka kaasa arvata, tulemuseks oleks veel madalam protsent ja oleks põhjust veel rohkem hädaldada.

Mõnevõrra teise mulje jätab sama uuringu tulemus, et hõivatutest moodustasid ettevõtjad 9% (statistikaameti reedel avaldatud teemaleht "Eesti ettevõtja ja tema sissetulek" annab samaks numbriks 7%). Polegi nii vähe, ega kõik ei peagi ettevõtjad olema. Tulemust hinnates ärgem unustagem ka avaliku sektori tööhõive suurt ulatust. Konjunktuuriinstituudi uuring elanike ettevõtlikkusest 2004 ütleb, et ettevõtjaid on 12% elanikest vanuses 16-64 aastat, mis on veel kenam näitaja.

Huvitav, kel on õigus, mõlema uuringu tulemused ei saa samaaegselt paika pidada. Küsiks ka nii, et kui kolm sõpra rajavad osaühingu, kus üks töötab turundusjuhina, teine finantsjuhina ja kolmas tootmisjuhina, kas uuringu järgi on nad siis palgatöötajad või ettevõtjad? Vastust teadmata ei saa tulemusi hinnata.

Teiseks saime sotsiaaluuringu tulemustest teada, et 36% ettevõtjaist elas vaesuses. Peredes, kus perekonnapea oli ettevõtja, oli 2003. a keskmine sissetulek 49 100 kr inimese kohta; kui palgatöötaja, siis 64 400 kr. Statistikaameti andmeil sai 2003. a 59% ettevõtjaist kasumit, 15% kahjumit ja neljandikul puudus rahaline sissetulek ettevõtlusest. Jube. See peaks nüüd küll suutma kõik inimesed, kes ettevõtja karjäärist on unistanud, ümber veenda.

Enne lõpliku otsuse langetamist tuleks siiski tutvuda sotsiaaluuringu küsitleja juhendiga. Selles osas, kus fikseeritakse tulu ettevõtlusest, on öeldud: "Eesmärk on fikseerida registreeritud ettevõtlusest saadud tulu, st see osa ettevõtluse kasumist, mis võeti välja sissetulekuna. Selles osas fikseeritakse ainult füüsilisest isikust ettevõtjana saadud tulu, muust ettevõtlusest saadud (OÜ, AS jne) saadud kasumi väljavõtmine sissetulekuna tuleb märkida omanditulu alla." Omanditulu all on aga toodud tulu väärtpaberitest. Ei selgu kuidagi, kas dividende saadi enda ettevõttest või näiteks Eesti Telekomi aktsiatelt.

Siia tõenäoliselt koer maetud ongi. Need kasumlikkust-kahjumlikkust puudutavad arvud saavad käia ainult FIEde kohta, muu lihtsalt ei saa uuringust välja tulla. Statistikaameti andmetega on taas vastuolus eelnimetatud konjunktuurinstituudi uuring, mis näitas, et netosissetulek pereliikme kohta kuus oli üle 3500 krooni 37%-l kogu valimist ja samas 61% ettevõtjaist (sh FIEd) - seega on ettevõtjate elatustase märksa kõrgem.

Taas ei saa mõlema uuringu tulemused samaaegselt õiged olla. Ühte asja ei tohiks kaks korda uurida - esimese uuringu järel me teame, kuidas asi on, teise järel ei saa enam keegi millestki aru.

Nende FIEdega on üldse üks igavene häda. Kui räägitakse ettevõtjate arvust nt 1000 inimese kohta, unustatakse nad (st 50% Eesti ettevõtjatest) sageli ära ja siis tehakse järeldus, et meil on ettevõtjaid oluliselt vähem kui teistes riikides. Taas kena põhjus madala ettevõtlikkuse üle kurta. Nüüd nägime siis vastupidist lähenemist - kui on soov näidata, kui halvasti Eesti ettevõtjatel läheb, unustatakse ära teised ettevõtjad ja keskendutakse FIEdele.

Võrreldes saatusekaaslastega, on Eestil läinud üsna hästi. Sel on eelkõige kaks põhjust -

esiteks on majanduspoliitika olnud suhteliselt stabiilne ja ettevõtjasõbralik, teiseks on ettevõtjad selle ära kasutanud.

Muidugi ei ole kindel, et senist ettevõtlusaktiivsuse taset õnnestub säilitada, sest on ka vastassuunas toimivaid mõjureid. Ettevõtlikumad on nooremad inimesed ja koos elanikkonna vananemisega võib langeda ka ettevõtlusaktiivsus. Madalama arengutasemega riikides, kuhu meiegi kuulume, on arvestatav osa ettevõtjaist nn sundettevõtjad. Nad eelistaks pigem rahuldava sissetulekuga palgatööd, kuid seda leidmata on alustanud ettevõtlusega. Koos üldise majandusarengu, tööpuuduse vähenemise ja palkade tõusuga võivad nad ka ettevõtlusest loobuda.

Aga ettevõtjate arvu maksimeerimine ei peakski eesmärk olema. Kui üks virelev ettevõtja leiab endale korraliku palgatöö, tuleks tema üle rõõmu tunda. Me ei vaja niivõrd rohkem, kuivõrd paremaid ettevõtjaid. ELi vanadest liikmesriikidest on keskmine ettevõtte suurim Hollandis (12 inimest, seega on ettevõtjate osakaal elanikkonnas suhteliselt väike) ja vähim Kreekas (2 inimest; ettevõtjate protsent on väga kõrge).

Ettevõtlusuuringuga Global Entrepreneurship Monitor hõivatud riikides oli 2004. a ettevõtlusaktiivsus kõrgeim Peruus, Ugandas, Ecuadoris ja Jordaanias. Väga madal oli see Jaapanis ja Belgias. Kui nüüd just valima peaks, siis Belgia või Hollandi laadne majandusareng oleks vist ahvatlevam kui Kreeka või Uganda oma?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:52
Otsi:

Ava täpsem otsing