Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Nelja maja lugu

Tiina Kolk 29. märts 2006, 00:00

Keskaegsest hilisgooti elamust aadressiga Lai 23, mida ürikuis mainitakse juba 1467. aastal, on saanud armastatud teatrimaja. 20. sajandi alguses Pärnusse ehitatud juugendstiilis Ammende villast romantiline hotell. Aastast 2001 tegutseb arhitektide Arnold Matteuse ja Karl Burmani projekteeritud Eesti Panga Tartu majas (hoone valmis 1936. aastal) hoopis haridusministeerium. Tallinnas aga avati 1997. aastal endisesse tööstushoonesse ehitatud modernse arhitektuuriga Forekspank.

Jalutades Tallinnas mööda Narva maanteed, tundub uskumatu, et selle tänava ühe huvitavama fassaadilahendusega ehitis - Sampo panga peakontor - on ehitatud endisesse raadiotehasesse Punane RET.

1996. aastal korraldas Forekspank, kelle eesmärgiks oli rajada vana tööstushoone karkassile kaasaegne pangamaja, fassaadikonkursi, mille võitsid arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke. Nende nägemus - katta maja esinduslik väliskülg võrguga - oli toonases arhitektuuris täiesti uudne lahendus.

Võidutöö autoritele tegi panga juhtkond ettepaneku projekteerida terve maja. "Kavandasime olemasolevatele kandvatele konstruktsioonidele täiesti uue maja," märgib Marika Lõoke. Vanast jäid alles ainult laudraketisse valatud betoonist karkass ja vahelaed. Tegelikult võimaldavad kõrgete korrustega põhikonstruktsioonid hästi ühiskondlikke hooneid teha.

"See oli meil esmakordne kogemus panka projekteerida, kõik oli uudne meile teostajatena ja pankuritele tellijatena. Pidime arvestama ruumide ( kontori, operatsioonisaali, hoidlate jmt) spetsiifikat, turvanõudeid. Paljudel koosolekutel arutasime kõik üksikasjalikult läbi," meenutab Jüri Okas.

Forekspanga juhatuse esimehe Ivar Luki ambitsioonikad visioonid olid igati abiks, et hoone rajamisel kasutati firma väärikusele vastavaid korralikke materjale. "Arvestades et oli 1996. aasta ja Eestimaad polnud haaranud ehitusbuum," arutleb Lõoke.

Forekspanga katusele planeerisid arhitektid helikopteriplatsi, sest Lukk ja teised panga juhatuse liikmed olid suured lennundusfanaatikud ning neile meeldis mõte tõusta õhku oma panga katuselt ja sõita näiteks Soome äripartnerite juurde nagu taksoga ukse ette.

Töö kulges küllaltki kiiresti. Projekteerimine ja ehitamine käisid üheaegselt. Koostöös tellijaga panid arhitektid paika ruumiplaneeringu ja logistika, nende kavandatud on ka läbi õhuruumi kulgev keerdtrepp ja klaaslift operatsioonisaalis, sisekujunduse konkursi võitnud Tõnu Veimer kavandas operatsioonisaali unikaalmööbli jm.

"On kurb, kui tuleb kasutada asendusmaterjale. Nii hakkavad majad paljuski erinema oma algideest ja seda on tagantjärele keeruline seletada," räägib Okas.

Forekspanga fassaadiga oli arhitektidel üksjagu kemplemist. "Võrgu mahu vähendamise ja võrgu silma suurendamise tulemusel muutus valmishoone oluliselt ebaadekvaatsemaks võrreldes ideega. Kasutasime roostevaba terasvõrku optilise efekti saavutamiseks. Kui mööduda majast, siis see maja kord ilmub nagu udu seest välja ja seejärel kaob," kommenteerib Okas.

Jüri Okas ja Marika Lõoke on hoone eest saanud ka 1997. aasta Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia.

Tallinna vanalinnas on säilinud palju pilkupüüdvaid sajanditevanuseid hooneid, mida tullakse lähedalt ja kaugelt imetlema. Viilmajade algus ulatub 14. sajandi lõppu ja 15. sajandisse. Enamasti paiknesid need ehitised üksteise kõrval, omades ühiseid vahemüüre. Rahva suus nimetati neid kõrvuti asuvaid hooneid näiteks Kolmeks Vennaks (Lai tänav 38-42) või Kolmeks Õeks (Pikk tänav 71).

"Tallinna keskaegne elamu, nagu teda tunneme, on traditsiooniliselt polüfunktsionaalne hilisgooti kivimaja," nendib kunstiajaloolane Piret Valk. Keskaega on nimetatud puidust maailmaks. Kivist maja oli rikkuse ja mõjuvõimu märk - kivist eluaseme said kõigepealt Jumal kirikuga ja isandad linnustega ning seejärel tähtsamad linnakodanikud. Ka Tallinnas kui piiskopilinnas ja hansalinnas ehitati esmalt kohalikust paekivist kirikuid ja kloostrikomplekse, Toompea linnust ja all-linna linnamüüri. Linna hoonestik koosnes algselt puitehitistest ja jõukamate kaupmeeste ehitatud kiviaitadest. Kivimaju aga innustas ehitama peale prestiižijanu ka praktiline vajadus - isegi võlvitud kiviehitistes on ohtralt puitelemente ning see muudab need tuleohtlikeks. Linnaehitus joondus Lübecki õigusest ja Tallinna rae korraldustest, mille üks eesmärk oli ka puitehitiste keelustamine. Rae otsene sekkumine ehitustegevusse garanteeris ka linnapildi ühtluse huve. Linnapilti kujundati saksa linnadele omaste kõrgete otsaviiludega tänavaid palistavate, pikal ja kitsal ehituskrundil ja otsaga vastu tänavaid asetatud hoonetega. Seetõttu võime tõepoolest rääkida fenomenist nagu "tüüpiline Tallinna keskaegne elamu". Mitte vähetähtis pole ka asjaolu, et kivimaja on ainus, mis pärast kõiki tulekahjusid, mis Tallinna linna laastanud on, tänaseni on säilinud.

"Üks suuremaid tulekahjusid toimus 1433. aastal. Pärast seda ning veel XVI sajandi I poolel enne Liivi sõda taastatud või rajatud hooned on iseenesestmõistetavalt ka oma ajastu vormikeelele vastavalt hilisgooti stiilis," selgitab Valk.

"Keskaegsetel linnaelamutel oli traditsiooniliselt rohkem kui üks funktsioon - peale elamu kasutati neid enamasti ka lao- või ärihoonena. Maja otstarve on enamasti juba fassaadilt loetav: kõrge keldrikorrus viitab tööruumidele, kõrgete fassaadiakende taga peitus avar eeskoda diele, mis oli kasutusel poena või kontorina ja mille nurgas oli lahtine köök. Luukidega ja petikniššidega ülakorrusel asusid laoruumid," nendib ta.

Praegu Linnateatrina tuntud Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, kuigi mitmed kujunduselemendid on hilisemast ajast ja vastavad renessansi või baroki põhimõtteile ja vorminõuetele. Elamu ehitamist alustati XV sajandil, lõpliku kuju sai ta XVI sajandil.

Diele nurgas asus tänaseks restaureeritud mantelkorsten, mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga. Varauusajal lisati dielele esinduslikkust, millele viitavad seal tänagi nähtavad teise korruse galeriile viiv paraadtrepp ja baroksed talamaalingud. Kööginurga all keldris paiknesid hüpokaustahjud, mis ühtlasi soojendasid peretuba, dornset. Dornsest pääseb siseportaali kaudu tagamajja (bikamer). Kompleksi kuulus ka elamutagune hoov majapidamisruumide, tallide, lautade ja teenijate eluruumidega. Keskaegse elamu ilme taastamine oli ka aastail 1968-75 Teddy Böckleri juhtimisel aset leidnud restaureerimistööde eesmärk. Just tollal ehitati laokorrusele teatri tarbeks väike vaatesaal, dornsesse ja tagamajja harjutus- ja haldusruumid ning keldrisse baar.

"Etik portaali ees ja keldri eesruumi kamin on rekontsruktsioonid, dielest ilmestav ematala toetav sammas on pärit Müürivahe 11 hoonest," teatab kunstiajaloolane.

24. aprillil 1937 avati Tartus Munga tänaval Eesti Panga Tartu maja. Kuuekümne aasta jooksul on arhitektide Arnold Matteuse ja Karl Burmani 1935.-36. aastal kavandatud kõrge kivikatuse ja kaunistavate skulptuuridega hoonet kasutanud kuue erineva panga esindused. Nõukogude ajal oli seal NSVL Riigipanga Tartu osakond. Alates 1. juulist 2001 asub seal haridusministeerium.

Arhitektuuriloolased on esile tõstnud hoone otstarbekat plaanilahendust ja kõrgetasemelist art deco viimistlust. Maja esikülge ilmestavad skulptor Juhan Raudsepa loodud pronksist mehe ja naise figuurid. Sama motiivi kasutas kunstnik Tallinna Kunstihoone fassaadil. Peasissekäigu seinu kaunistavad Aleksander Elleri temaatilised pronksreljeefid "Tööstus" ja "Põllumajandus".

Enne haridusministeeriumi sisseseadmist ehitis restaureeriti. Pangahoone oli suhteliselt terviklikult säilinud. Konservatiivse iseloomuga asutuses oli üsna palju alles isegi originaalset sisustust, märgib kunstiteadlane Aivar Roosaar. Töö käigus ennistati uksed ja aknad, sisekujunduses kasutatud puit, sepisväravad, bareljeefid.

Kõige töömahukamaks osutus hoonele uue funktsiooni tarvis uue ruumiprogrammi väljamõtlemine ja selle elluviimine. Viimase kavandas Uko Künnap, Aivar Roosaar tegeles maja restaureeritava osa ning ruumijaotusega. "Minu jaoks ei ole see hoone arhitektuuriliselt niivõrd silmapaistev, kuivõrd ta kajastab Eesti 1930. aastate ehituslikku tipptaset. Selles majas on säilinud ehtne nn eestiaegne hõngus," tõdeb Roosaar.

"Maja on tuntud ja vägev," lisab sisearhitekt Uko Künnap, kelle ülesandeks oli uue osa - pööningukorruse väljaehitamine bürooks. "Ka siin restaureerisime ja eksponeerisime vanu konstruktsioone, teised ruumielemendid on lahendatud modernsemas võtmes," selgitab ta.

Pärnu rannarajooni tellis möödunud sajandi alguses Herman Leopold Ammende Peterburi arhitektuuribüroost Mieritz & Gerassimov oma eramu projekti. Täna on Ammende villa üks Pärnu ehteid.

Maja ehitamisaastad 1904-1905 langesid vene juugendi ehk moderni kõrgaega. "Samal ajal ja samas stiilis teostati näiteks ka viimase keisriperekonna eluruumide ümberehitus Aleksandria palees," jutustab kunstiajaloolasest arhitekt Aivar Roosaar.

"Hoone, mis oleks olnud tavaline Peterburi või Riia eeslinnas, jäi mõistmatuks moeröögatuseks Pärnu-taolises provintsilinnas ja pole senini leidnud mõistmist Eesti arhitektuuriloos," nendib ta.

Ammende villa teostati isegi luksuslikumalt ja rikkalikumalt, kui nägi ette algne projekt. Põhiruumid sisustati väga stiilselt - rõhk oli tervikul, mitte niivõrd üksikutel kunstilistel elementidel. Ilmselt kasutati põhiliselt Riia käsitööliste ja sealsete vabrikute toodangut.

Maja valmis tütar Elleni pulmadeks ja kuni Esimese maailmasõjani elati seal luksuslikult ja pillavalt, mis põhjustas kohaliku rahva hulgas kadedust ning sajandi taha levivaid kuulujutte. Pärast revolutsiooni perekonna majanduslikud võimalused kahanesid ja 1927. aastal müüsid nad maja Pärnu linnale. Siia plaaniti rajada suvituskeskus ning aeda suur ja luksuslik rannahotell (praeguse eelkäija) - vana, moest läinud juugendelamu pidi läbi tegema ulatusliku ümberehituse.

Õnneks nappis raha ja ilmselt polnud selline ettevõtmine ka majanduslikult otstarbekas - uus rannahotell rajati iseseisvana mere äärde. Ka ümberehitused piirdusid õnneks vaid mõne vaheseina, ahjude ja juugenddekoori eemaldamisega: uksepiiretelt saeti välja mahaulatuvad osad, seintelt ja lagedelt pesti maalingud jms.

"Isegi halli kamina puhul eelistati pigem rikutud pinnaga kahhelkive kui messingist juugenddekoori. See oli tolleaegne arusaam asjadest. Analoogselt on tänapäeval samasugune suhtumine nõukogude perioodi arhitektuuri," on Roosaar nördinud.

Sõja ajal käis hoone erinevate okupatsioonivägede vahel käest kätte. Pärast sõda asus seal sanatoorium ja polikliinik. Veel 1970. aastatel pilluti teise korruse akendest veoautokastidesse majoolikaahjud. Eesti taasiseseisvumise alguses seisis maja tühjana ja lagunes.Hoone oli üsna õnnetus seisukorras, kui seda restaureerima hakati.

"Ammende villa tekitas ka mulle isiklikult esialgu võõrastust. Kuid pärast teemasse sisseelamist ning ajastukohaste materjalide läbitöötamist läks kõik paika," räägib Roosaar. "Suureks abiks olid ka perekonna poolt Saksamaalt saadetud fotod. Sealt saime inspiratsiooni luua tõeliselt ajastutruu hõngus, mitte tekitada ajafiltritest läbi käinud ilustatud piltpostkaarti juugendstiilist. Vaja oli eemaldada hiljem külge poogitu, välja tuua algne ja taastada."

Hoones on esile toodud ka kõik ehmatavalt väikekodanlik ega ole järele antud ka esialgu šokeerivana tundunud värvilahendusele, mis fragmentidena uurimistööde käigus paljastus. "Ka sisustuse juures kasutasime valdavalt ajastu originaalesemeid, mitte tänapäevast nn juugendlikku mööblit," kinnitab Roosaar.

1999 sai arhitekt hoone ajastutruu renoveerimise eest Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing