Energiapoliitika vajab oma NATOt

Kui tänased majandusprognoosid peavad paika, impordib EL vähem kui veerand sajandi pärast 80% vajaminevast looduslikust gaasist. Üha suurem osa sellest kogusest hakkab tulema Venemaalt. Paraku ei tõota poliitilised prognoosid Venemaa kiiret arengut sellise õigusriigi suunas, mis tagaks energiatarnete stabiilse ja usaldusväärse vahendamise tootjalt tarbijani.

Kui aastavahetuse Ukrainaga seotud gaasikriis kujunes paljude jaoks äratuskellaks, siis polnud see üllatus Berliinist ida pool asuvaile riikidele. Venemaa on rakendanud gaasitarneid poliitilise relvana viimased viisteist aastat.

Energiat kasutas Moskva 1992, et karistada Baltimaid nende sõltumatu Euroopa-suundumuse pärast. 1994 avaldati survet Ukrainale, et tugevdada Moskva haaret energeetiliste infrastruktuuride, seega ka Ukraina poliitika üle. Tosin aastat hiljem üritati karistada Ukrainat Kremlile ebasobiva presidendi valiku eest. Teises võtmes kasutab Moskva energiahooba oma truu liitlase, Valgevene diktaatori Lukašenka seisundi kindlustamiseks.

Ometi ärkas EL uude reaalsusse. Lähituleviku energeetiline julgeolek on nüüd teadvustatud strateegilise väljakutsena, mis on kasvamas samaväärseks julgeolekuprobleemiks, nagu on rahvusvaheline terrorism. Energiavarustuse probleemid tõsteti märtsikuise ülemkogu peateemaks ja neid arutatakse parlamendis.

Ehitatav Vene-Saksa gaasijuhe mööda Läänemere põhja suurendab ELi sõltuvust Vene gaasitarnetest. Usun, et positiivne alternatiiv oleks Läänemere riikide ühise energiavõrgustiku väljaarendamine. See võrgustik peaks olema avatud, et kasutada eri tootjate tarneid, samas paindlik, et toetada riike, kel tekib energiavarustusega ajutisi raskusi. Läänemeremaade ühtne energiavõrgustik võiks olla veenev stiimul ELi sisemise energiatarnete võrgustiku loomisele. Viimase poliitiliseks väljundiks peaks saama NATO modifitseeritud vorm energiaalaste väljakutsete ja ohtude ennetamiseks.

Selline strateegilise koostöö vorm peab sisaldama analoogiliselt NATO-le solidaarsusklauslit, mis kohustab liikmeid ühiselt reageerima väljastpoolt tulevaile katsetele kasutada energiarelva teatud riikide mõjutamiseks.

Millised peaksid olema ELi esimesed sammud energiaturvalisuse suurendamiseks? Euroopa peab nõudma, et Kreml ratifitseeriks ammu alla kirjutatud energiaharta. Harta pakub raamistiku ja reeglid, mis tagavad varustuskindluse, investeeringute kaitse ning energiatarnete depolitiseerimise. Et Vene presidendil Vladimir Putinil on kontroll Riigiduuma üle, tuleb Brüsselil käsitada harta ratifitseerimist Vene juhtkonna hea tahte ja usaldusväärsuse katsekivina.

Teiseks Brüsseli ülesandeks on avaldada Moskvale survet, et pöörata tagasi suund, millega gaasi tootmine keskendub valitsuse kontrollitavate monopolide kätte. Riigimonopolid lämmatavad veelgi erakonkurentsi Vene siseturul ning tugevdavad Kremli võimalusi kasutada energiat poliitrelvana. ELi jaoks on saabunud tõetund. Kuid see annab ka lootust võita senine mugav sõltuvus ning otsida uusi lahendusi.

Autor: Tunne Kelam