5000 uut kodu Tallinnasse

Siiski ei ole oksal istumine nende peamine plaan siin, tuleku idu on eluga edasi minna, leida süüa, valida kaasa, kui veel ei ole, ja luua kodu. Aga kuhu?!

Inimeste kui domineeriva liigi kohus on oma planeedikaaslaseid aidata. Oleme võtnud vastutuse ning muutnud maapalli oma käe järgi. Üha vähem on vanadel üürilistel kohta, kuhu oma oksaraage toetada, kinnisvara, mida sulgedega soojustada. Saavad nad vaid korra soojal maal ära käia, kui juba on saanud kenast laanest kännuline väljak, rannapadrikusse on parkinud suur džiip, väike maja kõrvalt välja paistmas.

Tänavu on asi veel eriti hull - ussikesed ja muud mutukad on alles sügavkülmas ning kodumaal ei ole esimestele saabujatele eriti midagi pakkuda. Siin peabki sekkuma tubli kodanik ning hooliv Visiooni lugeja. Aknataguse toidulaua tegemine ei ole ühelegi inimesele mingi pingutus, pigem väljakutse. Kas lasta õigel segul lihtsalt tetrapakis hanguda või minna kohe naelte ja haamriga töötuppa meisterdama ei oma nälginud värvulise jaoks suurt vahet, kuid kindlasti teeb viimasel juhul naabrinaine oma abikaasale vastava märkuse ning linnuhäärbereid saab piirkonda rohkem. Ei maksa kuulata neid, kes ütlevad, et kevaditi söögimaju üles riputada ei ole mõtet - on ikka, sest kevad ei ole mitte kuupäev kalendris, vaid roheline tärkav aeg, mis sel aastal veidi hiljaks kipub jääma.

Selleks, et tiivuliste sugu õitseks ja tibud tugevad tuleks, on vaja, et nende kodus tuul munadele ei puhuks ning vihm polstrit ei leotaks - vaja on üles seada pesakaste tulijaid ootama. Pesakast ei pea olema ilmtingimata hall, viltuse katusega ja igav karp. Sama moodi võib ta olla kirev aiakujunduslik element, mida on rõõm vaadata aasta ringi - särav detail kodusel haljasalal, mis meenutab lähenevat kevadet ka siis, kui seal parasjagu kedagi sees ei ela.

Fotod: Wildlife Garden