Rahvuslik kõrgmood

Kristina Herodes 31. märts 2006, 00:00

Iga mõte on elujõuline täpselt seni, kui ta muutub ja areneb. Sama fenomen kehtib sada protsenti ka rahvakunsti puhul. Aldo Järvsoo loobus teema käsitlemisel üldlevinud algupära säilitamise taotlusest ja lasi mõtted vabaks. Tulemus oli ootuspäraselt hea - värske, jõuline, moodne ja samas täiesti äratuntavalt eestimaine. Sümpaatne tundus suhtumine rahvapärandisse - algallikas oli justkui stardijooneks, kust mõtted lendu tõusta said, selle asemel et jäädagi esmasesse lahendusse takerdunult maa lähedale tiirutama.

"Mulle ei meeldi truualamlik suhtumine rahvakunsti, kopeerimisel pole ju mõtet," leiab moelooja. "See, mille järgi praegu rahvarõivaid kopeeritakse, on ju ometi üks konkreetne kostüüm, mis on täiesti juhuslikult säilinud. Ma olen kindel, et omal ajal kasutasid eestlased samuti väga vabalt oma loovust, varieerisid rõivaid. Mitte kunagi ja kusagil ei käinud terve vald samamoodi riides."

Lavale jõudnud kollektsioonis oli tunda siirast armastust eesti rahvakunsti vastu. Inspiratsiooniks oli eelkõige kohalik värvikasutus ja mustrid. Enamik saalisolnuid tundis kirglikku punast, melanhoolset sinist ja kirevate triibukangaste pillerkaari jälgides mõnusat tuttavat tunnet. Nähtu tõestas, et nii meie täna kui ka meie esiemad kunagi oleme vastuoksa klišeelikule arvamusele vaoshoitud temperamendist ikka võrdlemisi kaugel - halli natuuriga värvijulgus lihtsalt ei sobiks! Domineerivaks tooniks oli punane, ajast aega üks armastatumaid värve siinsetel rahvarõivastel.

"Punane on mulle eluaeg meeldinud. Ilus, puhas ja tugev - konkreetset põhjust polegi. Muuseas, sellel kevadel olen ise endale järjest punaseid asju ostnud," ei seosta Järvsoo oma värvieelistust mingite keerukate kontseptsioonidega. Lihtne valik tunde järgi, ilmselt samamoodi nagu paljud meist vaistlikult kevadväsimuse vastu punast salli või huulepulka otsivad.

Kogu teema liitis nauditavaks tervikuks iga pisimagi detaili läbimõeldus. Toimumispaigaks valitud Kumu on juba iseenesest üks õnnestunud idee - eestipärase ja modernse ühendus. Glamuurse moeelamuse tuules toideti ka rahvustunnet: moeparaad tuli käsikäes Eesti toidu, Eesti käsitöö ja Eestimaa ilu meeldetuletusega.

Etendusele lisasid kaalu saateks esinev Tiia-Ester Loitme juhitud Ellerheina koor, mis on juba iseenesest luksus, ning Tanel Veenre unenäoline lavastus, kus modellid tavalise laval traavimise ja seksikate pooside viskamise asemel näisid pigem hilisõhtusel jalutuskäigul olevat. Hästitoimiv meeskonnatöö ja korralduslik pool andis ideele vajaliku kandvuse.

"Korraldusega tegeles Jaanika Terasmaa - ta on täiesti mega, ma pole sellise tööinnuga inimest ammu näinud. Usun, et teen temaga koos ka oma järgmised show'd. Moeprojekte tehes ei saa lähtuda rahast, vaid ideest, mis sind juhib."

Kostüüme täiendanud koloriitsed ehted valmisid koostöös hea sõbra ja loomingulise partneri Tanel Veenrega. "Mul ei jätkunud lihtsalt aega. Õmblesin muu seas enamik asju ise, et olla protsessiga hästi tihedalt seotud. Avastasin, et intensiivne töö on hakanud mulle meeldima."

Teemaga ideaalses harmoonias oli kunstniku plaan kaasata kohalikud meistrid, kelle ilus looming ehk muidu kunagi koduküla laadalt kaugemale ei jõua.

"Mind täielikult üllatas, kui vähe on alles neid inimesi, kes veel vanasid meistrioskuseid valdavad, kes oskavad kangaid kududa, tikkida, pitse valmistada. Neid tuleb tikutulega taga otsida!" Teisalt tõestas see Järvsoole, kui haruldase, originaalse ja väärtusliku teemaga ta tegeleb.

"Ma sain esimest korda teada, kui keeruline on rahvarõivakanga sünd. See on ime! Milline käsitöö maht, milline peen töö looduslike värvidega."

Koostööpartnerite otsimine osutus oodatust keerulisemaks, kuid andis siiski tulemusi. Näiteks tegutseb Kadriorus mittetulundusühing Omaabi, mis Aldo sõnul koondab hästi armsaid ja lõbusad käsitöömemmesid, kes ise loovad, koovad ja müüvad oma käsitööd. Me ise võiksime oma koduses Eestis ärksamalt sarnased algatused üles leida, sest kahtlemata on see igale moegurmaanile üks ainulaadsete asjade varasalv, mis lisaks annab meie inimestele tööd ja leiba.

Rahvakunst on olemuselt ajatu ja moetu nähtus, mille peale hooajamuutused ei hakka. Samas on loomulik, et liiga tuttav ei köida. Nii on ka meie rahvarõivaste saatuseks pahatihti turistide ja väliseestlaste vaimustunud pilgud ning kohalike moehuviliste leigevõitu tähelepanu. "Kohati käib närvidele, et paljudele tundub, nagu välismaalt tellitu oleks kuidagi parem või prestiižikam, tegelikult tehakse ka Eestis suurepärast käsitööd ja hinnalist kunsti, tasub ainult seda ilu näha."

Moehuvilistele on Aldo Järvsoo käekiri aastate jooksul äratuntavaks muutunud. Ka rahvarõivaainelises etenduses oli näha väljakujunenud trumpe, milleks on lausa lapselikult siiras mastaapsus ja oskus hoida lahus vormi- ja dekoorimängud. Skulptuurideni küündivad kleidid pääsesid mõjule just lihtsatest kangastest looduna, teisalt lummas etniline muster kõige enam rõhutatult lihtsal vormil.

Maatõugu naised olid tänapäevases vaatemängus veninud sihvakateks haldjateks. Rahvakunstis kasutusel olevad lõiked oma rohkete voltide ja mitmekordsete sukkadega muudavad enamiku kandjaid raskemaks, justkui viidates kunagise naiseideaali priskusele. Aldo Järvsoo tõlgenduses olid seelikukangast saanud hoopis sihvakad siluetid ja pingul korsetid.

"Muuseas, ma ei usu, et muistne Eesti neiu ka ainult tugev oli. Rahvakunsti raamatutes ei ole üldse pakse inimesi, ma ei saagi aru, kust selline kujutlus on tekkinud. Alati on olnud igasuguseid naisi," ei sea Aldo tavapärastest mõttemustritest oma fantaasiale mingeid piiranguid. "Mulle sümpatiseerib pikkus, valin oma etendustesse alati pikemad modellid. Hindan värsket ja kahvatut, tundlikku ilu, punapead on ajast aega olnud mu suured lemmikud."

Iga väike teos oli justkui rahvarõivamustrite, värvide ja pitside ilust vaimustumine seninägematul moel. Näis, nagu oleks keegi teinud lahti suure veimevaka, avastanud seal hulga aardeid ja kõik need ellu äratanud. "Tead, mul jäi veel nii palju ideid lavale toomata ja ajapuudusel edasi arendamata! Neljakümnest kostüümist jäi väheseks," tunnistab ka autor ise oma vaimustust, mida Eesti motiivid temas tekitasid.

"Praegu on mul juba uued ideed peas, ei suuda oodata, et saaks jälle kollektsiooni teha. See on vajadus, mis sunnib mind kogu aeg tegutsema." Kollektsiooni kokkupanek ja loominguline töö võttis aega pool aastat. Laval vältas etendus pool tundi. Aldo ise leiab, et selline suhe - meeletu töö hetke nimel - on võluv ja täiesti normaalne. Ta on iga kell valmis pühendama järjekordse poolaasta oma elust sellele, et pakkuda vaatajatele poole tunni jagu ilu, inspiratsiooni ja elamusi.

Fotod: Indrek Arula

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing