Basseinide veekindlus sõltub materjalidest

Priit Pallum 03. aprill 2006, 00:00

Üldise ehitustegevuse käigus on hakatud rajama üha rohkem veekeskusi väiksemate ja suuremate basseinidega. Ka eramutes ei ole bassein enam haruldane nähtus - sauna- ja dušikompleksi kuulub nüüd üha sagedamini ka bassein.

Bassein on küll mõnus ja pakub lõõgastust, kuid üsna tihti rikuvad seda positiivset poolt mitmesugused probleemid: plaadid tulevad lahti, vuugid pudenevad, vesi kaob basseinist, mõnikord on basseini vesi tunginud kõrval olevasse keldrisse jne. Et kirjeldatud probleeme ära hoida, tuleb kogu basseini konstruktsioon hoolikalt läbi mõelda juba projekti staadiumis.

Kuidas siis pikaealine ja kestev tulemus saavutatakse?

Esmalt peab basseini betoonkonstruktsioon olema piisavalt tugev ja jäik. Värskelt valatud basseini betoonkonstruktsioonid peavad enne lõplikku viimistlemist olema kivinenud vähemalt 28 ööpäeva (soovitatavalt 3-6 kuud).

Aluskonstruktsiooni niiskus ei tohi ületada 5%. Enne hüdroisolatsiooni tegemist tuleb pind puhastada naket nõrgendavatest ainetest (tolm, tsemendipiim ja muu mustus).

Kui aluspind on kvaliteetne, tuleb kogu basseini betoonsarkofaag ja sellega külgnevad käimispinnad veekindlaks töödelda. Tihti arvatakse, et kõik need hüdroisolatsioonitööd võib teha tavalise veetõkkemassiga (mida on pidevalt kõikides ehitusmaterjalide kauplustes saada).

Tegelikult see nii pole, sest basseinide hüdroisolatsioonidele esitatakse märksa rangemaid nõudmisi: see peab taluma pikaajalist suure rõhuga vee all olemist, olema kloori- jm keemiliste ühendite kindel, samas väga elastne.

Hüdroisolatsioonitöid alustatakse elastsete vuukide, toru läbiviikude ja nurkade isoleerimisega. Selleks kasutatakse epo-baasil hüdromassi (Superflex 40), millega kleebitakse deformatsioonivuukidele ja nurkadesse spetsiaalne isolatsioonilint (Superflex AB 75). Isoleeritud kohtadele puistatakse kvartsliiva, et järgmised hüdrokihid epo-massile paremini nakkuksid.

Oluline on jälgida, et lindi plastikust osa ei kleebita aluspinnale kinni - see võimaldab deformatsioonide korral isoleerimislindil venida.

Kui kõik nurgad ja vuugid on isoleeritud, tehakse järgmise etapina basseini ja käimispindade laushüdroisolatsioon.

Nagu eespool jutuks oli, ei või selleks otstarbeks kasutada tavalisi niiskustõkkeid ja veetõkkemasse. Selleks sobib näiteks Superfex D1. See on spetsiaalne hüdroisolatsioon, mis on mõeldud probleemsemates oludes kasutamiseks: basseinid, terrassid, ka keldriseinad. Superflex D1 tarnitakse kuivseguna, kasutamiseks segatakse veega ja kantakse pinnale.

Kuivamise tagajärjel tekib keemilise protsessi tulemusena kumjas veekindel kiht, mis talub survelist vett. Superflex D1 kantakse pinnale mitmes kihis, hüdrokihi paksus peab olema kokku 3 mm.

Esimene kiht tehakse alati harjaga: see tagab 100% nakke aluspinnaga (täidab betooni pinnal olevad tühikud ja poorid). Järgmised kihid võib teha samuti harjaga, kuid võib kasutada ka krohvipritsi.

20 tundi pärast Superflex D1 pinnalekandmist võib alustada plaatide paigaldamisega.

Plaatide paigaldamiseks ja vuukide viimistlemiseks ei sobi tavalised segud. Plaatimiseks kasutatakse kõrge elastsuse ning tugeva nakkega plaatimissegu (Plastikol KM Flex). Kulunorm ca 4 kg/m".

Plaatimistööde käigus tuleb jälgida, et kogu plaadi tagakülg oleks seguga nakkunud (100% nake). Plaadistuse vuuke võib viimistlema hakata 24 h pärast. Vuukimiseks sobib Cerinol F 20 ja kõrgendatud tugevusega Multidur F.

Elastsed vuugid (põrandaseina ja seina-seina nurgad) täidetakse spetsiaalse basseinisilikooniga (Plastikol FDU).

Fotod: maxit Estonia AS

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing