Uudised
2. aprill 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Metsa saab põdra- ja koprakahjustuste eest kaitsta

Põder valmistab metsakasvatajale tõsist peavalu, sest armastab talviti puude võrseid nakitseda ja võib sedasi suurt kahju teha iseäranis metsanoorendikele.

Metsakasvatajat segab põtrade ja hirvede olemasolu tublisti. Eriline "murelaps" on just põder, sest tema asustustihestus on Eestimaa metsades hirvega võrreldes suurem, viimased "ründavad" puid aga eriti agaralt Hiiumaal.

Põtradel tuleb toidunappus kätte siis, kui metsas pole pikka aega tehtud lageraieid ja noorendikke on vähe või on neid piirkonnas ainult üks.

Männinoorendike näol on inimene ise loomadele tekitanud talvekülmadega hõlpsasti ampsatava toidulaua. Seal toituvad nad noortest männikasvudest ja kui loom kõrgemal kasvavate võrseteni ka ei ulata, murrab ta noore puu ladva lihtsalt maha. Põder ulatab männinoorendikus kahju tekitama kuni 2,5 meetri kõrgusele.

Põdrad ja kitsed koorivad ka haavanoorendikku ja tekitavad kahju isegi kuni

40aastases kuusikus. Soomes on registreeritud ulatuslikke põdrakahjustusi aga hoopis noortes kaasikutes.

Kuigi männile sobivas kasvukohas kasvanud puistu taastub 15 aasta jooksul, ei saa puu tüükapoolsest otsast enam jämedat, kvaliteetset palki. Loomad on oma näljahädas materjali lõplikult rikkunud, sellest saab vaid küttepuid.

Põdra poolt tekitatud kahju vähendamiseks on mitmeid võimalusi. Põdra jalutuskäiku männikus soodustab noorendiku hoolduse käigus kas siis hooletusest või teadmatusest tehtav tugev raiekraad. Tegelikult ei pruugi ka õige tihedusega jäetud puud põtra näiteks kuusikus kuigivõrd pidurdada. Neljajalgse männi- ja kuuseladvanapsaja eest kaitseks on mõned metsaomanikud proovinud metsatükile traataeda ümber tõmmata.

Puistust harvenduse käigus välja lõigatavatest puudest võiks jätta püsti 20-30 cm kõrgused tüükad. Tüügastikul tallamine on nii inimese kui põdra jaoks vaevarikas ja tõenäoliselt valib loom teise, kergema tee.

Maa- ja metsaomanikele on viimastel aastatel peavaluks saanud ka kobras. Kui varem oli nende poolt tekitatud üleujutusi suhteliselt vähe, siis nüüd on kobras sagedane jõgede kaldaalade üleujutaja. Ja sageli häirib kobras oma elutegevusega ka jõekallaste läheduses kasvava metsa omanikku.

Kobras on tuntud paju, haava, pihlaka ja toominga langetajana. Langetatud jäme haab pole aga kopraperele toiduks, vaid hoopis hammaste teritamiseks. Kopra peletamiseks ei piisa ainult tema ehitatud tammide lammutamisest. Arvukuse reguleerimiseks püütakse teda conibear-tüüpi (surmavate) raudadega. Sellele vanemat tüüpi jahipidamisviisile on maad andmas ka koeraga jaht.

Ulatuslike kaldaalade üleujutamise korral on kahjustuskohtades lubatud kobrast aastaringselt jahtida maakonna keskkonnateenistuse loal.

Muul ajal lubab jahieeskiri koprale jahti pidada mõrra ja piirdevõrguga või taksi ja terjeriga 1. augustist 31. märtsini. Laikaga võib kobrast jahtida 1. oktoobrist 28. veebruarini.

Metsakahjustuste ennetamine on tegevus, millega püütakse ära hoida kahju, mida metsale võivad tekitada ulukid, närilised, kahjurputukad ja seenhaigused.

Eriti haavatav on mets noores eas. Kahju võivad tekitada näiteks kitsed, kes noore puu ladva ära napsavad. Vigastatud taimest enam korralikku puud ei kasva ja vigastatud koht võib olla soodsaks pinnaseks teistele kahjuritele. Metsaomanik, kes tahab oma metsa eest hoolt kanda ja ei soovi näha oma vara ulukite, putukkahjurite ja seenhaiguste poolt räsituna, võib Erametsakeskusest taotleda tehtud kulutuste katteks kahjustuste ennetamise toetust.

Taotleda võivad nii füüsilisest isikust metsaomanikud kui metsaühistud. Toetus katab kuni 90% tehtud ja dokumentaalselt tõestatud kulutustest.

Autor: Maarja Jaaniste