Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Paekivist isikupärane kodu kujunduse

Rein Einasto 03. aprill 2006, 00:00

Paest on püstitatud mitte ainult suur osa meie kultuurmaastikke ilmestavaid püsiehitisi - kindluseid, kirikuid, mõisaid, vaid ka lihtrahva maakodude abihooned ja põldude vahele laotud kiviaiad, mis kokku moodustavad olulise osa meie omanäolisest kodukultuurist.

Meie paeehitised vajavad pärandkultuurmaastike terviklikkuse säilitamiseks kõigi varasematel aegadel laialt kasutatud paeliikide taaskasutusele võtmist ehituskivina ja oskuslikku kasutamist viimistluskivina.Eriti vajavad neid restauraatorid.

Sajanditepikkust paekasutust Eestis on tänuväärse järjekindlusega uuriud Eesti Geoloogiakeskuse paegeoloog Helle Perens.

Tänases Eestis ei kasutata mitmeid hea kvaliteediga paesorte, mida kohtab põhimaterjalina vanades ehitistes. Kõik need paerikkused ootavad isikupärase kodukujunduse huvides julget taaskasutust.

Esimene soovitus paetöödele asumise eel: silmitsegem vanu paeseinu, trepiastmeid ja teisi ehitusdetaile tähelepanelikult, et harjutada silma kvaliteetse ja omanäolise pae eristamiseks ebakvaliteetsest ja tuimast paest. Kohtugem paetundjatega Eesti Paeliidust silmast silma.

Paest ja selle kasutamisest on viimastel aastatel hakatud enam kirjutama, eriti ajakirjas Keskkonnatehnika. Aga emakeelne paekasutuse käsiraamat meil veel puudub.

Tööstuslik paetootmine killustiku tarbeks toimus aastakümneid lõhkamise meetodil, mis lõi paelasundisse miljoneid mikropragusid.

Kui kaugele paeseinast need ulatuvad, pole uurimistega seni selgitatud. Kui võimalik, tuleks väliehituseks paekivi eelistada murdudest, kus kunagi pole lõhkamisi tehtud. Tallinna lähistel on nendeks Ilmandu, Pärtli Maardu lähistel ja Valkla leiukohad.

Teiseks suureks nuhtluseks viimistluspae kaasaegses tootmises on kogu meie paelasundile, eriti Lasnamäe ehituspae kihilisus: puhta ja ilmastikukindla lubjakivi vaheldumine merglikelmetega ja vähese ilmastikukindlusega lubjakiviga. Kuna kihtide lahknemine murdmisel toimub mööda merglikelmeid, jäävad kõva lubjakivi kihid - rahvapäraselt nimetatud ka südameteks - murdmiskihtide sisse.

Ilmastikukindlad ongi välitingimustes ainult kihisüdamed, mille paksus on üsna muutlik. Südamed eralduvad pikaaegse murenemise käigus savikamast pudisevast kivimist looduslike protsesside mõjul küll iseenesest, ent ainult lasundi ülemises, põhjaveest kõrgemal asuvas paari meetri paksuses osas.

Siit järeldub, et Lasnamäe pae kõige külmakindlamad kihid on ülemised, porsudes kollaseks või pruuniks muutunud õhemad kihisüdamed.

Värskelt murtud hallides kihtides on merglikelmeline savikas paas südamete küljes kinni, mis väliste silluskivide, müüripealsete, kõnniteeplaatide pealispinnalt tuleb tingimata eemaldada, reeglina hööveldamise teel.

Merglikelmeterikkast kihist valmistatud trepiastmed, müürikatte- ja kõnniteeplaadid lagunevad juba mõne aastaga.

Seda nähtust võime märgata korduvalt viimaste aastate tellimustest Tallinnas, näiteks Patkuli treppide katteplaatide, Tõnismäe monumendi esise ja Niguliste kiriku esise kõnnitee puhul.

Eriti palju erinevaid reljeefi kujundamise võimalusi avaneb põldudelt korjatud paeplaatidel. Nende omapära peitub enamasti ilmastiku mõjul välja prepareerunud kivististes, mis on erivanuselistes kihtides väga eriilmelised ja kitsamat piirkonda iseloomustavad.

Olulisemateks eripäradeks on katkestuspinnad ja püstakud. Igas kihis on need pisut erinevad. Need on väga erinevalt avanevad piki- ja ristlõikes.

Poorsed paed määrduvad maapinna lähedal kiiresti ega sobi vundamentide ja soklikorruse viimistluskiviks, ent kõrgemal seinapindadel jäävad puhtaks ja ilusaks.

Dolokivid on reeglina ilmastikukindlamad ja suurema kihipaksusega, isegi massiivsed.

Hakkajamad on otsinud omakandi vanu paemurde ja tellinud kivi sealt, mis on eriti hinnatav panus paesortimendi järkjärgulisse rikastamisse.

Olulisemaist "unustatuist" nimetagem kahte: Pandiverest Haapsaluni ehituskivina laialdast kasutamist leidnud rõngaspaasi ehk Borealis-lubjakivi, mida praegu pea ainult lubjaks põletatakse. Teiseks Kesk-Eestis varem mitmete mõisaehitiste müüridesse laotud pruunika tooniga urbset massiivset Röa (Inju) dolokivi, mis pole tänaseni taaskasutamist leidnud. Ometi võiks need mõlemad oma kordumatu välimusega olla hinnaliseks lisaks mitte ainult kodukandis, vaid ka dekoratiivplaatide tootmisel ja sisustus-detailide valmistamisel laiemas plaanis.

Vanade paehoonete restaureerimisel ei soovitata kasutada tsementmörti, vaid eelistada traditsioonilist lubimörti, kuhu lisada tsementi mitte üle 10%.

Siseviimistluses on ka pehmemate paesortide kasutamine soovitav ja valikutes on otsustav pae dekoratiivsus ja ehitaja maitse.

Soovitav on konsulteerida asjatundjatega Eesti Paeliidust.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing