Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Puutõrv: vanim looduslik puidukaitsevahend

Kristel Rattus 03. aprill 2006, 00:00

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Puidu immutamine männitõrvaga aitab vältida seentõbe ja hoiab seda pehkimise eest.

Tõrv kaitseb puitu ka päikesevalguse lagundava mõju eest. Tõrvapõletamine on iidvana kunst, mille meie ajaarvamise algul Läänemere äärde jõudnud soomesugu rahvad õppisid tõenäoliselt balti rahvastelt. Balti keeltest on laenatud ka sõna "tõrv" (leedu "derva", läti "darva").

Vanasti ei olnudki talupojal valida, millega puitu immutada, et see niiskusele või päikesele vastupidavaks teha. Talupoeg tootis ise peaaegu kõike, mida tarvitas, sealhulgas ka tõrva.

Igal aastal tõmmati kuuma puutõrvaga üle rautamata vankrirattad ja reejalased. Tõrvati pilpa- ja laastukatuseid ning alumisi seinapalke, samuti veskivõlle, maasse ulatuvaid aiapostide otsi, suuski jpm. Aastasadu tagasi ehitatud väikeseid puukirikuid immutati männitõrvaga ja need seisavad siiani. Eriti rohkesti kulus tõrva mererannal ja suuremate sisevete ääres. Tõrvati laevakeresid ja tekke, samuti paate nii pealt kui seest, köisi ja kalavõrke.

Tõrva aeti männikändudest või -puust, vahel ka kuusest. Eestis on väheste eranditega kasutatud mändi. Kuusetõrva ei peetud kuigi heaks, sest see oli kleepuv ning talvel võis kuusetõrvaga tõrvatud ratas külmuda. Tõrvaajamine toimus utmise teel, st tõrvapuid ilma õhu juurdepääsuta kuumutades.

Tõrva ajamiseks sobiv mänd pidi olema okslik ja jändrik. Kõige paremaks tõrvapuuks peeti aastaid maa sees pehkinud männikände, mille ümbert nn maltspuit oli ära kõdunenud ja alles jäänud ainult vaigurikas osa. Kõdunenud kände oli ka kergem maa seest kätte saada. Samuti on kände kergem juurida liivasest pinnasest.

Tõrva ei aetud värskelt raiutud puust, sest nii jäi tõrva hulka palju vett. Esmalt puu kuivatati ning raiuti halgudeks ehk käredeks, et tõrv kergemini välja jookseks. Käred tehti üsna väikesed - näiteks käesuurused.

Tõrvapõletamisel eraldus algul helepruun, vedel veesegune tõrv, mida on nimetatud ka tõrvakuseks või tõrvaveeks. See koguti eraldi nõusse ning kasutati nahkade leotamiseks või ka laevade reelingute tõrvamiseks, kuna andis puidule ilusa kollase värvitooni. Hiljem hakkas ahjust jooksma paks must tõrv. Kuigi tõrv on kasutuskõlblik otsekohe, lasti mõnel pool sel enne tarvitamist nädal aega varjulises kohas seista - et vesi koguneks pinnale ja auraks ära.

Ka tänapäeval võib tõrvaga niiskuse eest kaitsta nii laastukatuseid kui ka palkmajade seinu. Taas on hakatud valmistama puupaate, mille veekindlaks muutmiseks vajatakse tõrva. Mõnel pool kasutatakse kodus valmistatud tõrva ennetavaks roostetõrjekski - tõrvatakse nii autosid kui ka mutreid. Ja loomulikult vajatakse looduslikku puutõrva muinsuskaitse all olevate ehitiste jaoks.

Valmis tõrv on küllaltki paks ja veniv. Vanal ajal kasutati tõrva vedelamaks muutmiseks erinevaid lisandeid - näiteks tärpentini või petrooleumi. Tänapäeval segatakse puidukattevahendiks mõeldud tõrva linaõliga. Müügil on valmissegusid, kuid sobiva segu võib teha ka ise. Mida rohkem on selles tõrva, seda tumedam jääb hiljem puidu pind.

Tõrvatav pind peab olema puhas. Vanad puitpinnad tuleb enne tõrvamist tolmust ja varasemast kattest puhtaks harjata. Kuna tõrv ei kuiva, vaid imendub puidu sisse, on tähtis, et puidu pealispinna poorid oleksid vabad. Imendumine võib võtta mitu päeva. Et tõrv puitu paremini kataks, tuleks seda soojendada. Vanasti lasti tõrvatud asju selle eesmärgiga vahel kuuma päikese käes seista. Tänapäeval soovitatakse kuumutada tõrv enne puidule kandmist 50-60 kraadini ja katta pind kahekordselt. Soovi ja vajaduse korral võib tõrvata ka mitmekordselt.

Kuivemasse pinda imendub tõrv täielikumalt ja tulemus saab kuiv ja matt. Niiskema aluse korral võib pind jääda läikiv, kuna tõrv ja linaõli jäävad rohkem pealispinnale. Tõrvatud pinda tuleb mõne aasta pärast uuesti töödelda. Katuse tõrvamist männitõrva-linaõli seguga on kasulik korrata iga viie aasta järel.

Vihmastel suvepäevadel, kuid ka kuivadel sügispäevadel võib tõrvamist raskendada liiga suur õhuniiskus ning öise ja päevase temperatuuri suur vahe. Sügisene tõrvamine võib siiski õnnestuda, kui alustada alles keskpäeval ja töötada vaid soojadel pärastlõunatundidel.

Parimaid luiske olevat saanud tõrva ja liiva segust. Ka seepidele lisati tõrva või vaiku. Tõrvaseep arvati ära hoidvat nahahaigusi. Ploomirasvaga segatud tõrva tarvitati närvivalu korral. Suviti võidi tühje tõrvaseid tünne kasutada ka kärbsepüünisena.

Nahkesemete, tavaliselt pastelde ja hobuserakmete määrimiseks mõeldud tõrvale lisati searasva, sest puhas tõrv tegi naha rabedaks ning koorus ka kergesti maha. Samuti võidi naha määrimiseks sobiva pehme tõrva saamiseks visata põletamise ajal tõrvapuudele mõne lõpnud looma - näiteks koera kere.

Tõrvaajamise meetodil kuumutati kasetohust kasetõrva ehk tökatit, mida kasutati saapamäärdena ja nahaparkimisel. Veel aeti saarepuu juurtest kivitõrva ja kadakast kadakaõli. Viimaseid tarvitati ravimina.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing