Tosin aastat tõsist dolomiiditootmist

See, et innukalt alustades esimesel aastal tehtud toodetest mitte midagi ära ei õnnestunud müüa, vendasid ei heidutanud. "Esimesed aastad olid küll rasked, pangale ja töötajatele tuli ju maksta," meenutab Mihkel Villandi. "Üheksakümnendate keskel hakkasid aga ilmuma esimesed inimesed, kes endale koju sellest omanäolisest kivist tooteid soovisid. Olid nad siis metsa- või metalliärikad, aga raha neil oli ja see andis ka tootmisele tuge."

Samuti oli selleks ajaks tootmisesse Villandi sõnul üksjagu palju investeeritud, nii et patt oleks olnud pooleli jätta. Tänaseks on tootenimistu, mis Gildemanni tööstusest maailma rändab, üpriski pikk. "Iga kuu tellitakse näiteks 2-3 kaminat, mis maksavad keskmiselt 15 000 - 50 000 krooni koos paigaldusega," lisab ta.

Materjal, mida tootmises kasutatakse, on Mihkel Villandi sõnul väärt seda, et sellest sünniksid kunstiteosed, mitte lihtne ehituskivi. "Kuigi algul kasutasime talu lähedal asuvat kohalikku karjääri, toome me täna oma toorme Orgita karjäärist," selgitab ta. Suured kivimürakad jäetaks õuele seisma, et nad kuivaksid maapõues nendesse kogunenud niiskusest. Seejärel lõikab ja murrab töökoja õuel toimetav Tiit Trummal nendest vajaliku suurusega tükid, mis omakorda parajaks saetakse. Seejärel freesitakse ja treitakse neist vajalik toode.

Töökojas käimise ajal nihutab tööpink pikka dolomiidiriba pikkamisi freesi alla, mis hammustab kivist välja äärekivile vajaliku profiili. "See on nagu Eesti majanduse väike mudel - ikka järjekindlalt paremuse poole," muheleb Mihkel Villandi.