Inimkapital ees, majandusareng järel

Jüri Sepp 04. aprill 2006, 00:00

Majandusteadus on alati otsinud vastust küsimusele: mis määrab riigi majanduskasvu ja majandusliku heaolu. Praegu võib lühivastuse sõnastada üsna lihtsalt: inimkapital ja institutsioonide kvaliteet.

Illustreerime seda väidet kuue riigi andmetel. Võrdluseks on valitud Eestile geograafiliselt ja/või suuruselt lähedased ELi riigid: Soome, Läti, Leedu, Sloveenia ja Saksamaa. Samas on nii esindatud erineva institutsionaalse konteksti ja arengutasemega riigid. Riikide majanduskasvu viimastel aastatel iseloomustab joonis. Selgelt eristuvad Balti riigid oma kiire majanduskasvuga. Keskmist kasvu esindavad Soome ja Sloveenia ning stagnatsiooni näitab Saksamaa.

Inimkapitali käsitlemise alus on ÜRO mõõdetav inimarengu indeks (HDI) ja selle komponendid. Institutsionaalse kvaliteedi puhul tugineme majandusvabaduse hinnangutele, mida pakuvad Heritage Foundation (HF) USAs ja Fraseri Instituut (FI) Kanadas. Majanduskasvu andmed pärinevad ELi väljaannetest.

ÜRO poolt igal aastal koostatav inimarengu aruanne - Human Development Report (HDR) sisaldab ka inimarengu indekseid (HDI) maailma riikide kohta. HDI koosneb kolmest komponendist, millest kaks kajastavad inimkapitali põhiaspekte - tervist ja haridust. Tervist iseloomustab keskmine oodatav eluiga sünnimomendil.

Haridust mõõdetakse omakorda kahe mõõdikuga: kirjaoskajate osatähtsuse ning koolikohustuse järgimise alusel. Kolmas inimarengu komponent on majanduslik heaolu, mille indikaator on SKP ühe elaniku kohta, ostujõudu arvestades.

Kõik võrdlusriigid kuuluvad 2005. a andmetel ÜRO arvestuses kõrge inimarengu indeksiga riikide hulka (HDI>0,8). Eesti oli 2003. a hõivanud 85,3 protsendiga maksimaalsest tasemest 38. koha, olles küll Balti riikide eesotsas, kuid jäädes maha ülejäänutest, eriti Soomest ja Saksamaast. Käesoleval juhul pakub huvi inimarengu ja majandusliku heaolu järjestuse vahe. Ehkki need kaks nähtust on seniste uuringute alusel omavahel seotud, ei ole see mingil juhul üks-ühene seos. Inimkapital on kindlasti oluline majandusarengu tegur, kuid selle konkreetne mõju võib olla üsnagi erinev.

Vaadeldud riikidest eristuvad ühelt poolt Saksamaa, kus majanduslik heaolu ületab inimarengut 6 kohapunkti poolest, ning Läti ja Leedu, kus jälle inimarengu hinnang ületab majandusarengu näitajat koguni 7-8 kohapunkti võrra. Suhteliselt kõrget (võrreldes majandusarenguga) inimkapitali võib pidada nende riikide majanduskasvu reserviks.

Selle reservi kasutamisvõimalused sõltuvad eelkõige ühiskonna institutsionaalsest korraldusest. Viimase väite illustreerimiseks piisab, kui viidata suurimale erinevusele kõrge inimarengu tasemega riigis - Kuubas (40 kohapunkti inimarengu kasuks).

Seega ei saa inimkapitali positiivset mõju kuidagi pidada n-ö automaatseks. Kuubas näiteks ei ole põhjust oodata majanduskasvu olulist kiirenemist ja olemasoleva inimpotentsiaali realiseerumist enne põhjalikku süsteemi muutust.

On muidugi ka riike, kus majanduslik heaolu tuleneb valdavalt hoopis muudest teguritest. Näiteks sobivad naftariigid, kus vaadeldav erinevus pingereakohtades on üle 30 koha majandusarengu kasuks. Siin on majanduslik heaolu saavutatav ka ilma inimkapitalita. Eestile annab tabel 2003. a vaheks 4 kohta inimkapitali kasuks, 1997. a oli see aga veel 15. Seega on praeguseks majandusareng Eestis inimkapitalile järele jõudmas.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:53
Otsi:

Ava täpsem otsing