Kainestav hoiatus: euroliit võib Eesti põhja viia

Eesti poliitikud peavad vaatama, et hinge vaakuv europrojekt nende elujõulist majandust endaga põhja ei tiriks.

1990. aastate alguses olid kommunismi alt vabanenud riigid veendunud, et lahendus piirkonna majandusprobleemidele peitus ELi astumises. Nad ei suutnud vastu panna ühisturu ja lääne rahalise abi ahvatlustele.

Kuid mida lähemale liitumispäev jõudis, seda vähem isuäratavaks ELi-projekt muutus. Kulukate regulatsioonide meri, mille Brüssel postkommunistlikele maadele peale sundis, nende majandusarengu vastu eriti huvi tundmata, tegi väikeettevõtted murelikuks. Samal ajal tuli Lääne-Euroopa majandustes - nende seas Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias - langusperiood, mis tähendas aeglast majanduskasvu ja kõrget tööpuudust.

See tähendas, et viimased ei suutnud enam pakkuda selliseid rahaülekandeid, mida ida-eurooplased olid lootnud. Ja langustrend süveneb sedamööda, kuidas Euroopa suurimad majandused aina protektsionistlikumaks muutuvad.

Isegi 49 aastat tagasi Rooma lepingus visandatud ühisturg pole veel reaalsuseks saanud. Bolkensteini direktiiv, mis pidi liberaliseerima teenuste turu, lasti põhja. Sama juhtus ka "ülevõtmiste" direktiiviga, mis pidi lihtsustama kapitali vaba liikumist. Tööjõuturg on endiselt killustunud, mida näitavad kesk- ja ida-eurooplastele kehtestatud piirangud. Ka kaupade vaba liikumine allub meelevaldsetele tõketele. Nii jättis näiteks Prantsusmaa valitsus aastatel 1999-2002 jõusse impordikeelu Briti veiselihale, hoolimata ELi otsusest, et Briti liha on tarbijale ohutu. Kolm aastat venis asi Euroopa kohtutes ja kogu selle aja lõikasid Prantsuse põllumehed konkurentsipiirangutest kasu.

Tegelikult pole ELi liikmestaatusest majanduslikus mõttes suurt kasu. Ja mida liberaalsemaks maailmamajandus muutub, seda selgemaks see saab. Aina avatumaks muutuvas maailmamajanduses kaotab juurdepääs Euroopa ühisturule iga päevaga oma tähtsust. Tänagi suudavad ELi mittekuuluvad riigid, nagu näiteks Island, kiiresti kasvada. Samas ei taga ELi liikmelisus kiiret majanduskasvu - piisab vaid heita pilk Saksamaale.

Tegelikult eristab kiired kasvajad mahajääjatest riiklike valitsuste majanduspoliitika.

Eesti pakub oma liberaalse majanduspoliitikaga muidugi suurepärast eeskuju. Maailmapanga andmetel kasvas Eesti SKP 1995-2003 keskmiselt 6,6% aastas ja per capita sissetulekule kohandatud ostujõud 78%. Võrdluseks, 15-liikmelises ELis oli keskmine majanduskasv samal ajal 2,6% ja sissetulekud kasvasid 26%. 2004. aastal, kui Eesti ELi astus, kasvas Eesti per capita SKP 6,8% ehk teisisõnu - Eesti elatustase oli juba võtnud suuna ELi omaga ühtlustumisele liikmelisusest hoolimata.

Kuid üks asi on pärast ELiga liitumist siiski muutunud: Eesti majanduspoliitika. Ning sellel võivad olla Eestile kurvad tagajärjed. ELi pärast pidi Eesti loobuma oma vabakaubandussuhetest ülejäänud maailmaga. Euroopa tolliliidu liikmena sunniti Eestit panema välisriikidest saabunud impordile peale ligi 11 000 tariifi.

Ühise põlumajanduspoliitika (CAP) tulemusena - mida Suurbritannia suursaadik Poolas Charles Crawford nimetas hiljuti "kõige rumalamaks ja amoraalsemaks riigitoetustel põhinevaks poliitikaks inimkonna ajaloos, kui ehk kommunism välja arvata" - oli Eesti sunnitud looma tugevalt kaitstud põllumajandussektori. Selle tulemusel tekkis ka hääletajate seltskond, kelle ellujäämine sõltub valitsuse abirahadest. Kogu majandus on nüüd allutatud euroregulatsioonide koormale, ükskõik kui kahjulikud need võivad Eesti majanduskasvule olla.

Nii on kogu Eesti ELi liikmelisus oma olemuselt ülimalt paradoksaalne. Paljud vanad ELi maad on otsustanud jätkata vananenud regulatsioonipoliitikat, mis tähendab ka kõrgeid makse. Uusliikmed peavad samal ajal looma kiiret majanduskasvu, et läänele järele jõuda. See eeldab vähe piiranguid ja madalaid makse.

Mida rohkem majanduslikku otsustamist koondub Brüsselisse, seda enam tekib oht, et Eesti vajadusi ignoreeritakse ning ELi võimsamad ja protektsionistlikumad liikmed summutavad Eesti liberaalse hääle.

Paljud kinnitavad, et euroliidu liikmelisus peab kaitsma Eestit Venemaa eest. Need inimesed on jäänud uskuma Euroopa Komisjoni koridorides levitatud müüti, et rahu ja stabiilsuse tõi Euroopasse EL. Ei, rahu tagas Euroopas NATO loomine aastal 1949, tervelt kaheksa aastat enne Euroopa Majandusühenduse sündi. Kuni NATO veel tegutseb, on just see Eesti peamine julgeolekugarantii, mitte kaitsestruktuurideta EL.

Autor: Marian L. Tupy