Beebi kõrvalt tööle

Silva Männik 05. aprill 2006, 00:00

Tubli nõukogude naine viis oma piimalõhnalise imiku üpris kiirelt pärast sünnitamist lastesõime, et asuda vabriku viisaastakuplaani täitma. Loomulikult kaasnes sellega värske ilmakodaniku elus karm distsipliin. Tänaseks on arvamuspendel kiikunud teise äärmusesse. Sünnitusmajas toonitatakse noorele emale, et tita tissitamine peaks käima "nõudmiseni" printsiibil ehk siis, kui lapse kõht tühjaks saab või ta selleks muul põhjusel soovi avaldab. Üldpilt praegusele noorele perele suunatud ajakirjandusest jätab mulje, et lisaks toitmisele võiks ka kõik muu väikelapse elus olla vastavalt tema "nõudmisele" - mängib, kui tahab, magab, kui tahab. Selline looduslik lähenemine eeldab vastselt emalt täielikku lapsele pühendumist ning muudest tegemistest, eriti igapäevasest palgatööst, kindlat loobumist.

Seetõttu vaadatakse imestusega emasid, kes pärast sünnitamist tööpostile kiirelt tagasi ruttavad. Lisaks imestusele olenevalt vaatajast kas imetluse või halvakspanuga. Tunnistan, et enne selle loo tegemist kujutlesin minagi vaimusilmas selliseid emasid tõsimeelsete töömesilastena, kes oma põnne range distsipliiniga vaevavad. Nüüd võin aga öelda, et tegelikult kohtab titemammade seas harva rõõmsameelsemaid ja avatumaid naisterahvaid kui need kolm, kes oma varasest töökogemusest imiku kõrvalt rääkima soostusid.

Kui tahate teada, kuidas saada senisest 50 protsenti paremaid töötulemusi samas tööaega poole võrra vähendades, küsige reklaamiagentuuri Hunt omanikult ja juhilt Lee Murrandilt. Ime võti peitub pisipoja sünnis.

Aasta ja kaks kuud tagasi pidas Lee Murrand ühel talvisel kolmapäeval oma kliendiga tulist telefonivaidlust. Lee palus saata tagasiside oma tööle ühele kolleegile, sest tal endal oli pärastlõunal "vaja üks asi ära ajada". Kontorist lahkudes ei oleks ta saanud kliendi e-kirjadele enam vastata. Proua telefoniliini teises otsas jäi aga kindlalt soovi juurde vastus just firmaomanikule saata. Ei jäänud viimasel siis muud üle kui vihjata, et see pärastlõunane pakiline toimetus on ei rohkem ega vähem kui sünnitamine.

Põnn oli juba niigi kaua emmel töötada lasknud ja ilmale tulemisega venitanud, seetõttu oli arst palunud Leel kolmapäeva pärastlõunal haiglasse ilmuda. Neljapäeva hommikul oli laps väikese taganttõukamisega käes ning esmaspäeval rõõmus ema uue pambuga OÜ Hunt kontoris tagasi.

Sellest päevast peale on Lee ja väike Karl-Erich tegelenud igapäevase firmajuhtimisega edukalt kahekesi. Ei mingeid eraldi palgatud lapsehoidjaid kodus ega omaniku seniseid kohustusi üle võtvaid asemikke tööl. Kui Lee tegeleb tööasjadega, magab reklaamifirma uus meeskonnaliige vankriga büroo rõdul, tutvub ettevõtte paberimajandusega laudade all peituvates paberikorvides või suhtleb asjatundliku personalitöötajana vanemate kolleegidega. Tõsi küll, kontoris veedetud tööpäevad ei ole neil kahel nii pikad kui teistel. Et Karl-Erichi aktiivne suhtlemisstiil töökaaslastele liialt väsitavaks ei muutuks, on Lee oma firma tegemistega ühenduses ka interneti teel kodust.

Kirjeldatud elukorraldus sündima hakkava lapse kõrvalt kujunes loomuliku valikuna. Esiteks ei ole enamikul firmaomanikel sellises situatsioonis tavaliselt rohkem kui kaks võimalust: kas jätkata aktiivselt senist äritegevust või n-ö panna pood sootuks kinni. "Olen näinud ka neid, kes on mõneks ajaks äritegevusest eemale tõmbununa leidnud tagasi tulles väikefirma kaose äärelt," toob Lee näite sellest, et kuldset keskteed kirjeldatud variantide vahel reaalses elus ei eksisteeri.

Teiseks argumendiks tööl jätkamise teemal toob Lee vana elutarkuse, et me sünnitame järglasi ju ikkagi endale ning igaüks kasvatagu oma laps ise üles. "Kuidas ma saan kindel olla, et lapsehoidja teda absoluutselt iga minut passib," lisab ta vestluse kõrvalt kodumaja esimese korruse erinevatel tasapindadel lapse liikumist turvates.

Lee naudib kõigi meeltega pojaga koos olemist ning tunneb, et ettevõtlusesse suunatud aastatepikkune pingeline töö, palgatööga võrreldes oluliselt suurem vastutus ja vähene puhkus annavad talle selleks täieliku õiguse. "No milleks mulle seda eraettevõtlust üldse vaja on, kui ma isegi lapsega koos olemist endale lubada ei saaks," esitab ta retoorilise küsimuse. Pealegi on vajadus end lapse ja töö vahel jagada õpetanud noort ema äärmiselt kiirelt ja produktiivselt tegutsema. Väikefirma universaalse juhina tegeleb Lee ka ise klienditeeninduse ja projektide juhtimisega, mille tulemused on hästi mõõdetavad. "Arvud näitavad, et minu tulemused on paranenud poole võrra, kuigi töötan ajaliselt vähem."

Mõelda vaid, loobus vanemapalgast ning tuli ülemuse hurjutustest hoolimata mõnekuise imiku kõrvalt tööle tagasi, imestavad paljud TNT Eesti personalijuhi Katrin Alujevi valiku üle.

Katrin Alujevi elutempo on tõepoolest võrdlemisi tihe, nagu lennuliiklus tema kabineti akna taga. Tema tööandjaks olev kullerifirma tegutseb Kesk-Sõjamäe tänaval otse Tallinna lennuvälja kõrval. Kuigi riik võimaldab lapseootel naisel tööülesanded kõrvale panna juba 70 päeva enne sünnitustähtaega, rahmeldas energiline Katrin oranživärvilises TNT kontoris kuni lapse sünnini. Väikese Greteli ilmale tulles lubas noor ema endale, et kohe esimestel nädalatel ta küll arvutit lahti ei tee ning meile lugema ei hakka. Lubadus sai murtud juba mõne päeva jooksul. No mida sa hing ikka teed, kui värske ilmakodanik ei mõista alguses eriti muud teha, kui suurema osa päevast magada. Kirjadele vastamisele järgnesid üsna ruttu uued tööprojektid ja koolituste läbiviimised, kuni mullu septembris asus Katrin taas oma täispikkade tööpäevadega ametipostile tagasi. Gretelil oli siis vanust seitse kuud. "Kui ma täiskohaga tööle tagasitulemist plaanisin, arvas mul ülemus küll, et ärgu olgu ma selles osas nii optimistlik," meenutab Katrin. "Aga seda pole karta, et minu pärast siin teistelt töötajatelt vargsi samasugust käitumist hakatakse eeldama. Pigem toob ülemus mind näiteks kui halba eeskuju," lisab ta lõbusalt.

Senine kogemus näitab, et Katrini optimism on ennast õigustanud. Suur osa on siin ka Greteli lapsehoidjal, kelle seltsis tütar argipäeviti poole üheksast hommikul kuni viie-kuueni õhtul aega veedab. "Laps võtab Annet kui oma vanaema," räägib Katrin oma sõbranna emast, "noorest pensionärist", kes nõustus appi tulema juba põnni esimestel elukuudel. "Olin ses mõttes tulevikku vaatav, et juba neljandat-viiendat kuud rasedana oli mul lapsehoidja olemas," märgib Katrin ning soovitab niisugust lähenemist ka teistele tööellu kiirelt naasta soovijatele. Esialgu on väikese imiku kõrvalt hea, kui keegi aitab kas või süüa teha või emal vajadusel juuksurisse silgata. Kasvab usaldus ning harjub uue inimesega ka laps.

Teadagi nüüd neid mõtlejaid ja ütlejaid, kes soovitavad emal väikelapsega esimestel eluaastatel lahutamatult koos püsida. Muidu ei mäletata hiljem oma lapse esimesi sammegi. "Kui küsida teistelt emadelt, kes on lapsega kodus, siis tavaliselt ei mäleta nad ise samuti midagi," naerab Katrin. "Tegelikult mina mäletan oma lapse esimesi samme. Mul vedas! Samas oleksin ma võinud just sellel hetkel ka tualetis või lapse poole seljaga olla." Katrin soovitab mõelda, mis on tähtsam, kas dokumentaalne mälupilt või pere üldine positiivne tunne? Talle endale tundub oma kogemuse põhjal, et tihtilugu on just täiskohaga koduperenaised suuremad närvitsejad ja igapäevaeluga rahulolematud. Pabin teemal "no kuidas ma nüüd ikka lapse kõrvalt tunniks ajaks ära käin", viib intuitiivselt paanikasse ka imiku ning nii saab negatiivsete kogemuste nõiaring alguse. Seda taipas ka Katrini mees, kes esialgu oma energilise naise tööle kibelemisse skepsisega suhtus. Igatahes praegu on pereisa nii oma kaasa kui ka lapse elukorraldusega täiesti päri. Igaühel olgu oma elustiil.

Mõnikord jääb heast lapsehoidjast ja äärmist paindlikkust võimaldavatest mobiilsetest kontoritest tänapäeva töötavale emale väheseks. Tuleb mähkmed, lutipudelid ja muu imiku padajann kokku pakkida ning väliskomandeeringusse lennata.

Sellise eurokomandeeringu kogemusega on näiteks aasta ja kaheksa kuu vanune Ainar. Tema ema Aina Haljaste käib Euroopa Liidu institutsioonides kõlavat inglise keelt eesti onudele ja tädidele emakeelde tõlkimas.

Tegelikult ei olnud alles rinnapiimal oleva Ainari elu esimene väliskomandeering sugugi pikalt ette planeeritud ega möödapääsmatu. Kiire reisiotsus tuli langetada veidra arusaamatuse tagajärjel. Nimelt tuleb ka enne poja sündi Tallinna Ülikooli palgatöö kõrvalt eurotõlgina tegutsenud Ainari emale endiselt meili teel tööpakkumisi. Vastavalt sellele, mis sisuga, kus ja kui pikalt tõlkimist vajav üritus toimub, saab ta ise valida, kas võtta töö vastu või mitte. Ühel kenal päeval saabus pakkumine Euroopa Kohtult, mille kirjeldusest järeldas noor ema, et see peaks olema mingi kohtunike koolitus Eestis.

Kuna tita oli alles väga väike, tundus kodumaine tõlketöö ahvatlevana: laps on mõned tunnid vanaema hooles, ema käib üritusel ära ja ongi töö tehtud ning kõik rahul. Välisreisidest ja kirjalikest tõlketöödest oli Aina pärast lapse sündi loobunud, keel aga kipub pideva praktikata rooste minema. Lisaks meeldib nimetatud töö ja selles valdkonnas tegutsev seltskond Ainari emale väga, miks siis mitte mõistlikele pakkumistele jaatavalt vastata. Aga oh häda! Vastuses tema tookordsele nõustumisele teatati, et töö toimub Luksemburgis.

Ei jäänud muud üle, kui vormistada lennupiletid lisaks emale ka pisipõnnile ja teda hoidvale vanaemale ning sõita lutipudelite ja muu rinnalapsele vajaliku arsenaliga kohale.

Värskelt komandeeringusse saabununa otsustas Ainar, et tema lutipudelit ei tunnista ning eelistab nälgida. Õnneks oli hotell ema töökoha lähedal ning söögikorrad said harjumuspärasest pisut suurema intervalliga siiski peetud.

Kokkuvõttes ei olnudki esimene reisikogemus kõige hullem ning hiljem on Ainari vanaema ja isa saanud lapsehoidjana külastada ka Strasbourgi. Siis enam mitte hädavajadusest, vaid pigem lustireisina.

Alates põnni seitsmendast elukuust jätkas värske ema tõlkereise juba regulaarselt, iga kuu üks nädal. Näiteks mullu tegi see kokku 71 päeva. Selline koormus tundub Ainale praegu igati mõistlik ning teadlikult suurendama ta seda ei hakka. Ka Ainar näib rahul olevat, sest ema eemaloleku vältel tegutseb tema koduses, endale harjumuspärases keskkonnas. Ka kõik kolm lapsehoidjat on Ainarile lähedased - tegu on omaenda vanaema, vanaisa ja isaga.

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing