Eesti keemia võib Euroopas ilma teha

Kuigi tööstusrevolutsioonist peale on keemiatööstus olnud Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu vedajaks - pakkudes uusi tooteid, tõstes tootlikkust ja lubades kõrgemat elatustaset - muutub uues arengulaines oluliseks vedajaks biotehnoloogia ja võib-olla ka nanotehnoloogia.

Küsimus on aga selles, et neid tehnoloogiaid ei saa rajada ilma keemiateaduse ja -tööstuseta. Üldse on nii, et pole võimalik mingit üksikut tegevust või ala eelisarendades edu oodata, kui kogu ümbritsev majanduslik ja sotsiaalne infrastruktuur on puudulik. Teadmiste, infrastruktuuri, kogu tehnilise ja teadusliku kultuuribaasi loomine võtab aastakümneid, selle hävitamine aga tihti vaid hetke, kas või asjatundmatu administratiivse otsustusega.

Uus arengulaine pakub keemiateadusele ja -tööstusele suuri võimalusi. Selge on see, et fossiilsete kütuste ajastu lõpeb. Kõigepealt lõpeb naftaajastu. Siin on keemiateaduse ja biotehnoloogia ülesandeks uue, fossiilkütuste järgse tsivilisatsiooni tehnoloogilise aluse ehitamine. Taastuvressursse saab keemiatööstusele vastuvõetavasse vormi viia biotehnoloogia abil.

Nii kaovad perspektiivis teravad piirid biotehnoloogia ja keemiatööstuse vahel. Aastaks 2010 kasutab kuni 20% traditsioonilisest keemiatööstusest biotehnoloogilisi etappe või protsesse koos traditsiooniliste "keemiliste" etappidega (aastal 2000 oli see näitaja 5%). Kuigi uus arengulaine ühendab biotehnoloogia, keemia ja materjaliteaduse, tuleb iga uue tehnoloogia arendamisel lähtuda jätkusuutliku arengu põhimõtetest (keemias on tuntud nn "rohelise keemia" 12 käsku (www.epa.gov/gcc).

Kõikjal maailmas saab edukalt arendada neid tootmisalasid, kus on arvestataval tasemel ülikooliõpe ja -teadus. Tallinna Tehnikaülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas, keemia-ja materjalitehnoloogia teaduskonnas ning Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonnas on kõrgetasemeline rahvusvaheliselt tunnustatud keemiateadus.

Seetõttu võiks Eesti loota tehnoloogilisele ja rakenduslikule edule keemikute uurimisprojektide plaanipärase toetamise ja pikaajaliste riiklike programmide käivitamise kaudu. Pole keeruline välja tuua neid alasid, kus Eestil võiks olla oluline koht uute tehnoloogiate loomisel ja evitamisel (vt tabelit).

Kuigi Eesti keskkoolides on keemia õpetamine teinud pidevat vähikäiku (12. klassis keemia õpetamine lausa puudub), oleme veel seni maa, kus uute keemiatehnoloogiate loomine ja kasutamine on võimalik.

Autor: Margus Lopp