Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Emakssaamine on naise elu projekt
Emaks saamine on iga naise elus suur muutus. Korrigeerida tuleb oma aja planeerimist, teha valikuid oma arusaamades ja elukorralduses. Nii mõnestki asjast tuleb loobuda. Näiteks arvatakse üldiselt, et pärast lapse saamist peaks naine loobuma tööst ja pühenduma vaid uue ilmakodaniku kasvatamisele. Leian, et alati ei pea loobuma. Minul on vedanud nii oma lapse, perekonna kui ka tööandjaga. Kasvatades oma toredat väikest poega, kes on tänaseks kuus kuud vana, ei ole ma pidanud loobuma suurt millestki: oleme käinud perega reisimas, kuulanud kontserte, võtnud vastu külalisi ja käinud ise külas. Seda eelkõige tänu oma emale, kes mulle seda vabadust on andnud. Samas on ka lapse vanaema väga paljudesse ettevõtmistesse kaasatud, mitte küll kergemat vastupanuteed otsides, vaid pigem ka talle vaheldust pakkudes.
Samuti ei ole ma pidanud loobuma oma tööst. Aktiivne töö ei tule küll kõne alla, kuid mulle on jäänud konsultandi roll: annan nõu erinevate asjade korraldamiseks ja mõtlen välja uusi projekte. Selleks ei ole vaja tänapäeval ju isegi kodust lahkuda. Arvuti aitab olla kõigega kursis ja samas ennast tööalaselt vormis hoida. Kodused jõudehetked, kui väike tegelane oma und naudib, jätavad võimaluse uusi ideid välja mõelda ja neid ka kirja panna. Praegu töötan välja näiteks projekti "Juhtide reservi moodustamine" - vajalik asi, mida olen ammu teha tahtnud, kuid igapäevatöö kõrvalt ei leidnud selleks varem aega ega mõtteid.
Vahel käin ka kontoris, aga seda rohkem suhtlemise pärast. Nüüd rohkem kõrvaltvaatajana olen mõnele varem enesestmõistetavale asjale hakanud hoopis teise pilguga vaatama. Näiteks inimeste koolitamise osas püüan rohkem ära kasutada firma sisemisi ressursse ja arvestada töötajate vajadusi.
Kodus olles on kolleegidega suhtlemine efektiivsem. Nad püüavad mind vähem tülitada ning seetõttu on minuni jõudev info paremini läbi mõeldud ja oluline välja toodud. Töö juures on emotsioonid rohkem mängus ja palju aega kulub ebaolulisest olulise eraldamisele. Kui lapsega kodus olles end aktiivselt tööasjadega kursis hoida, on hilisem tööle naasmine tunduvalt kergem.
Kindlasti arvavad mõned, et ma ei suuda oma töökohta loovutada, ja püüavad mind hukka mõista, et ma ei pühendu täielikult väikese lapse kasvatamisele. Võin eeltoodu põhjal öelda, et olen üks õnnelik inimene. Tänu oma elu mitmekesisusele ei kannata ma sünnitusjärgse stressi all. Ma ei pea olema surutud koduseinte vahele, mis tekitaks pingeid nii mulle kui ka mu perele. Lapselegi tuleb vaheldus kasuks, kui teda mõnikord vanaema hoiab.
Saan aru, et kõigil pole võimalik nii oma aega planeerida. On töid, mida ei saa interaktiivses keskkonnas teha ja kõigil ei ole ka häid vanaemasid. Kuid kindlasti on ka muid variante lapse kõrvalt oma elu elamiseks. Arvan, et head hoidjadki pakuvad lapsele turvalisust ja pidev aktiivne tegevus mitme inimese poolt pigem arendab kasvavat isiksust, kui mõjub kuidagi kahjulikult. Meie noortele ei tohiks pidevalt selgitada, et naise peamine roll elus on emaks saamine ja ema olemine ning kõigest muust tuleb loobuda. Seetõttu võib nii mõnigi noor naine emaks saamist edasi kaugesse tulevikku lükata. Tagajärjena võib see ilus kogemus naise elus üldse ära jääda. Pidev liikumine aitab igal naisel olla positiivne ning ka lapsel on sellest vaid kasu - rahulik ja õnnelik ema = rahulik ja õnnelik laps.
Autor: Häli Siimaste