Keeleõppereis- meeldiv ühendatud kasulikuga

Külli Liebert 05. aprill 2006, 00:00

Maarika Tork (34, rahandusministeeriumi hankespetsialist) käis hispaania keelt õppimas San Sebasti?ni nimelises imekaunis väikelinnas Hispaania põhjarannikul. "Sihtkoha valikul peaks mõtlema, kuhu oleks lihtsalt huvitav minna ja mida seal veel teha on võimalik. Meie valisime kuurortlinna, sest tahtsime ühendada hispaania keele kursuse meeldiva rannapuhkusega." Ave Arakas (35, SEB Eesti Ühispanga teller, üliõpilane) käis inglise keelt õppimas Brightonis Inglismaal. "Ma olin aastaid kahe lapsega kodus olnud, tahtsin vaheldust ja uusi elamusi. Mu sõbranna ja tema abikaasa olid mitu korda Inglismaal ja Maltal inglise keelt õppimas käinud ja see tundus mulle jube põnev. Nende käest sain ka firma nime, mis selliseid keeleõppereise müüs. Kogu protseduur oli imelihtne. Läksin kohale, täitsin ankeedi, maksin ära, sain vastu lennupiletid ja info oma kooli, kursuse ja majutuse kohta. Minu jaoks oli see väga mugav, et sain kogu paketi Eestist osta. Ma polnud kunagi enne üksi reisimas käinud. Pealegi oli mu inglise keel sel ajal nii kehv, et isegi lennujaamas tee küsimine tundus tohutu väljakutse. Ise poleks ma vist suutnud internetist mingeid koole välja otsida ja ankeete täita."

Kui aega ja ettevõtmist on, saab ka omal käel keelekursusele minna. Internetist leiab infot kümnete tuhandete keeltekoolide kohta. Keeltekooli kodulehel on tavaliselt põhjalik info sihtkoha, kursuste, majutusvõimaluste, vaatamisväärsuste ja vaba aja veetmise võimaluste kohta. Samuti leiab sealt üldjuhul hinnad ning registreerimisankeedi.

Helen Gershman (24, õppejõud, Tallinna Ülikooli doktorant) käis Türgis Ankaras türgi keelt õppimas. Endast ligi 20 aastat vanema kolleegiga otsisid nad internetist kogu info kooli kohta välja, täitsid ankeedi ja maksid pangaülekandega. "Kohe pärast maksmist saime kinnituse. Me olime väga üllatunud tegelikult, et kogu asjaajamine nii libedalt läks. Võiks ju arvata, et Türgis käivad asjad vähe ligadi-logadi, aga tegelikult toimis kõik nagu kellavärk."

Maarika registreerus kursusele samuti interneti kaudu. Tõsi küll, tema ise kooli välja ei otsinud. "Mul on selline aktiivne sõbranna, kes tegi kogu töö minu eest ära alates kursusele registreerimisest kuni lennupiletite ostmiseni. Mäletan ainult, et kursuse eest maksime ette krediitkaardiga."

Enne kursusele registreerimist tuleks kindlasti uurida, kas vastav kool on akrediteeritud. Pea igas riigis on mingi keeltekoole ühendav ja akrediteeriv organisatsioon. Inglismaal on selleks näiteks ARELS, Itaalias A.S.I.L.S ja Hispaanias Cervantese instituut. Akrediteering ei pruugi alati olla kvaliteedi garantiiks, kuid tagab enamasti selle, et tegemist on legaalse asutusega.

Keeltekoolid pakuvad tavaliselt ka majutust. Väga levinud on peremajutus, kus elatakse kellegi kodus. Ave sellise majutuse valiski. "Esiteks tahtsin keelepraktikat saada ja teiseks näha, kuidas seal tegelikult elatakse, millised nende kodud välja näevad, mis toitu valmistatakse, kuidas omavahel suheldakse jne. See oli väga huvitav kogemus, olgugi et mina oma pererahvaga väga intensiivselt kogu aeg ei lävinud. Põhiliselt toimus suhtlemine ikka söögi ajal. Kuna mulle ei maitsenud üldse see rasvas praetud peekon ja friikartulid, mida noor pereema pea iga päev valmistas, hakkasin mingist hetkest söögikordi vältima, et mitte pererahvast solvata. Kindlasti oleks olnud tore elada ka ühiselamus või ühiskorteris. Siis oleksin saanud rohkem suhelda teiste õpilastega erinevatest kultuuridest ja elada aktiivsemat seltsielu. Tõenäoliselt ei satuks me oma kodumaal just sageli koos elama jaapanlase, hiinlase, türklase või mõne muu eksootilise rahvuse esindajaga. "

Maarikale sellist eksootilist kogemust osaks ei langenud. Tema sattus Hispaanias ühte korterisse rootslase ja šveitslasega. "Sellegipoolest oli see omaette elamus. Mõnus üliõpilase tunne tuli tagasi, kui õhtuti koos koduseid ülesandeid lahendasime, süüa tegime ja poole ööni juttu rääkisime," räägib ta kerge nostalgiaga.

Helen otsustas samuti ühiselamu kasuks. Peamiselt seetõttu, et üks ta tuttav oli enne Ankaras käinud ja peres ööbinud. Hiljem rääkis ta pikalt, kui väsitav see oli, sest pererahvas tahtis kogu aeg intensiivselt suhelda.

Majutuse valik sõltub paljuski ka inimtüübist. Kui on tegu avatud ja aktiivse inimesega, sobib nii peremajutus kui ka ühiselamumajutus. Kui on tegu privaatsust hindava ja vaiksema inimesega, tasuks ehk kaaluda ööbimist ühiselamus, kuna seal on võimalik teistest eemalduda ilma kedagi solvamata.

Keelepraktikat saab nii peres kui ka ühiselamus. "Peamine on mitte teiste eestlastega koos minna," ütleb Ave, kes oli algusest peale kindlalt otsustanud üksi minna. "Tean omast kogemusest, et kui keegi eestlane minust paremini inglise keelt räägib, olen mina lihtsalt vait," ütleb Ave häbelikult naeratades. Olgugi et Maarika käis Hispaanias koos sõbrannaga, on ta Avega täiesti nõus. "Kui reisi põhieesmärk on keele õppimine, ei ole mõtet koos sõprade ega perega minna.

Muidu lähed ikka kergema vastupanu teed ja suhtled peamiselt sõpradega eesti keeles," kinnitab Maarika, kes muuseas on ise hariduselt filoloog ja aastaid inglise keele õpetajana töötanud. Palju sõltub muidugi sihtriigist. Türki Helen üksi küll ei soovita minna. "Mitte et seal ohtlik oleks, aga lihtsalt väga erinev. Mõnel võib tekkida kultuurišokk."

Ave väidab, et Inglismaal sellist probleemi küll ei ole. "Üksi ongi tore, sest just siis oled avatum ja suhtled teistega rohkem. Igavust ei ole küll mõtet karta, sest koolid korraldavad pea iga päev õpilastele mingi ürituse, käiakse koos kinos, teatris, pubides, sportimas jne. Nädalavahetustel organiseeritakse ekskursioone kaugematesse kohtadesse. "Kindlasti peab aga ise ka aktiivne olema. Esimesel nädalal kutsutakse uusi õpilasi osa võtma igasugustest ühisüritustest. Edaspidi tuleb aga ise teadetetahvlilt üritustekava vaadata ning õpetajate ja kaasõpilastega suhelda. Mina avastasin enda jaoks salsatunnid, kus ma käisin igal õhtul. Kuna meie kursuse sisse langes kaks riiklikku püha, siis organiseeriti meile neljapäevane ekskursioon Šotimaale, kus tutvusime Edinburghiga, käisime kohas, kus filmiti "Bravehearti", ja külastasime Loch Nessi järve. See oli reisi kõrghetk," jutustab Ave elavalt.

Helen kooli ühisüritustest eriti osa ei võtnud. "Suhelda sai niigi igal pool. Türgis juba suhtlemisest puudu ei tule. Me praktiseerisime türgi keelt kaupmeestega. Neil on tavaks kliente teed jooma kutsuda. Sugugi iga kord ei eelda nad, et neilt midagi ostetakse, mõnikord lobisesime tund või kauemgi täitsa niisama maast ja ilmast. Mõnikord juhtus aga hoopis selline paha asi, et kaupmees tahtis meiega hoopis inglise keelt praktiseerida," lisab Helen naeratades.

"Kui mingi maa või kultuur ikka huvitab, saad keeleõppe kaudu sellest palju rohkem teada, laiendad oma silmaringi ja tutvud ka teiste õpilastega erinevatest kultuuridest. Eesti grupiga reisil käies seda ei juhtu," lisab Maarika meie vestluse lõpus veendunult.

Fotod: erakogud

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing