Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Micra-tüdrukutele jääb igapäevaliiklus igavaks

Pille Rõivas 05. aprill 2006, 00:00

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp loeb kodus auto- ja tehnikaajakirju. Kairi Tina töötab Auser Autos turundusjuhina. Nende tutvuse algus jääb üle kümne aasta tagusesse aega, mil pidevalt kohtuti juhuslikult samadel messidel. "Sõitsin Viljandisse messile, oma arust sõitsin maanteel üpris kiiresti ja siis lihtsalt üks tibi sõitis minust mööda. Võtsin talle sappa ja selgus, et tema sõitis samasse kohta kuhu minagi," meenutab Sirje, kuidas ta messil tundis Kairi ära kui tüdruku, kes temast oli maanteel mööda sõitnud. Ja nii tutvus algaski. "Juht ja kaardilugeja peavad sõbrannad olema, sest kui klappi ei ole, siis seda kunstlikult tekitada ei ole võimalik," selgitab Kairi.

Koostöö sujub neil üle ootuste hästi. Esimestel sõitudel oli Sirjel küll kahtlus, kuidas nad koos autos hakkama saavad. Kas oli kahtlus, et nad on liiga erinevad ega klapi omavahel? Oh ei, hoopis vastupidi. "Me oleme niivõrd ühesugused, mõlemad üliaktiivsed ning saame väga hästi läbi. Öeldakse, et ühesugused inimesed ei saa koos autos rallit sõita," rõõmustab Sirje, et see ütlus siiski tõele ei vasta.

Reeglid on naistel autos siiski paika pandud, et jutuvadin üle käte ei läheks ja tähelepanu mujale ei viiks. Mõlemad armastavad palju rääkida ning kui nad mõlemad korraga autos räägiks, ei tuleks sellest midagi head. "Näiteks kui Kairi ütleb aeg-ajalt sõidu ajal, et "Vait, mina räägin!", siis see küll häirib, kuid tegelikult tean, et muud moodi ei saa," nendib Sirje. Kairi loeb kaarti, seega on talle oluline ka vaikus, kui on vaja pingsalt arvutada ja teed jälgida.

Ühel rallil pärast viimast kiiruskatset viskasid naised kiivrid peast ja ajasid niisama juttu. Teatavasti peab olema konkreetsel ajal ajakontrollpunktis, aga nemad unustasid selle täitsa. Kui see meelde tuli, sõitis nende ees pulmarong. Sellest saadi siiski mööda ja jõuti kolm sekundit õige aja sees kontrollpunkti. Läks küll õnneks, kuid taolisi juhtumisi üritab rallipaar nüüd vältida. See oleks neile tookord esikoha maksnud.

Võistluse ajal töötavad naised autos meeskonnana. Vanad rallisõitjad tavatsevad öelda, et kõik vead on kaardilugeja vead. Sirje päris nii ei arva. Kui koossõit Kairiga oli alles alguses, siis sõitis Sirje enamasti silma järgi, mitte kaardilugeja sõnade kohaselt. Oma silm on ju kuningas. Tegelikult on see vale. Profirallis käib nii, et juht teeb pimesi seda, mida kaardilugeja ütleb. "Meie aga ei ole profid ning võtame asja leebemalt," sõnab Sirje. Naised on kokku leppinud, et raske võistluse ajal autos tülli ei minda, sest see rikuks kogu võistluse. Kõige kergemini võivad tülid tekkida öörallil, mil päev olnud väsitav ning vaja sõita kella viieni hommikul. Ööralli on võistlus, millel kaardilugejal on äärmiselt tähtis roll, sest siis silma järgi sõita ei saa.

Võistlusautoks on neil väikene Nissan Micra, mida viib edasi 1,4-liitrine mootor. Naised ise arvavad, et see auto on piisavalt nobe, et ka suurematele üllatust valmistada. "Kui oma pisikese 1,4se mootoriga 2,3-liitrisele mootorile ära teha, näitab see, et potentsiaali on ning alati ei ole suur teistest üle," rõõmustab Sirje, tunnistades samas, et on aeg-ajalt võimsusest puudust tundnud. Eriti pikkadel sirgetel kipuvad suurte mootoritega autod eest sõitma ning väikene ei taha järele jõuda. See kehtib just sprintidel, sest seal on kiirused suuremad kui rahvarallis. Rallifännid on ristinud Sirje ja Kairi "Micra-tüdrukuteks", sest pisike ja nobe auto on esinenud üllatavalt hästi.

Koossõidetud aastad on toonud kaasa hea võime tunnetada teineteist ilma sõnadeta. "Ma tean, millal Kairi kardab! Ta tõmbab end siis istme paremasse serva," kinnitab Sirje. Kairi aga vaidleb vastu, et seda teeb ta siis, kui näeb, et Sirje silmi tuleb kuri aga-ma-neile-teen-pilk. "Siis ta seisab praktiliselt püsti gaasipedaalil ja rapsib käigukangiga, nii et ma parem tõmban end eemale ja annan talle rohkem ruumi käike vahetada," selgitab Kairi. "Jah, ma tahaks, et auto sõidaks kiiremini. Aga ma saan ikkagi aru, kui sa kardad," on Sirje endas kindel. Kairi jaoks on tähtis kindlalt finišisse jõuda, sest ainult finišeerijad saavad võita. Sirje aga tahaks sinna võimalikult kiiresti jõuda.

Avinurmest pärit koolitüdruk Inger Tuur on end edukalt näidanud juba nii kaardilugeja kui ka sõitjana. Esimesel tõsiseltvõetaval võistlusel osales ta neli aastat tagasi Peipsi järvel. Rahvaralliga tegi Inger algust eelmisel aastal. Lisaks osaleb ta suures rallis Georg Grossi kaardilugejana.

Praegu veel gümnaasiumi lõpuklassis õppivat Ingerit on autod huvitanud juba lapseeast. Kodus olid nukkude asemel hoopis mudelautod ja sõpradeks pigem poisid. Isa töötas autoteeninduses ja Inger käis seal temaga pidevalt kaasas. "Lihtsalt mu ümber oli kogu aeg väga palju autosid," ütleb Inger. Isaga on ta tihedalt seotud praegugi. Nimelt on isa talle kaardilugejaks.

Ingerit on alati ümbritsenud rallisõitjad. Isa töötas vahepeal rallimehaanikuna ning tema sõpradeks olid näiteks Margus ja Jaanus Murakas, Kuldar Sikk ning veel palju rallimehi. Ingeri perekond on käinud palju rallit ja sprinte vaatamas. "Ma lihtsalt armastan autoga sõita ja kui avanes võimalus osaleda rahvarallil, otsustasingi end proovile panna," selgitab Inger.

Eelmine hooaeg oli rallineiu jaoks rahvarallis esimene. See läks oodatust paremini. Aasta kokkuvõttes saavutas ta mitmete etapivõitudega teise koha. Oma trumbiks arvab ta olevat võime mitte alahinnata teisi võistlejaid. Ka püüab ta oma vigu analüüsida ja neist õppida. "Võitlen alati lõpuni põhimõttel, et ka halvad kogemused on siiski õpetlikud," ütleb rallipisikuga nakatunud Inger.

Võistlustel loeb talle kaarti isa, kes ikka õpetab kõrvalt, näiteks kus peaks pidurdama hakkama või millal anda gaasi. Läbisaamine autos on hea, kumbki ei tõsta häält ega kipu teist kamandama.

"Mul pole sellist fanaatilist rallihuvilisest sõbrannat, keda kõrvale kaarti lugema võtta. Aga näis, kui isa enam kõrval istuda ei taha, tegeleme selle probleemiga tõsisemalt," seletab Inger põhjust, miks just isa on tema kaardilugeja.

Varem eelistas Inger rahvarallit, sest see sarnanes rohkem päris rallile, kuid nüüd meeldivad talle sprindid enam. "Seal on võimalik ka kiiresti sõita. Šikaanide läbimine ehk kummide vahel sõitmine, et hoog liiga suureks ei kasvaks, muudab rahvaralli aeglasemaks ja ka vähem huvitavaks," selgitab Inger.

Ralliautoks kasutab Inger Volkswagen Golf GTId, mis on tema hinnangul võimas ja hea kurviläbivusega, kuid võimsust jääb vajaka. "Tegelikult hakkab mu auto vanaks jääma, kuid praegu veel paneb sellega teistele vastu," seletas Inger. Roolivõimu tema autol ei ole, kuid ta käed on sellega juba harjunud.

Ka emaga on Ingeril vedanud - temagi on fanaatiline rallifänn. Just ema oli see, kes kunagi Ingeri sõitma õpetas, ja ta on ühtlasi ka meeskonna peasponsor.

Fotod: Julia-Maria Linna, Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing