Mootorrattaga Elvast Marokosse

Tõsi, seda Põhja-Aafrika riiki avastas Jana Põim tagaistmel. "Kurb, et ma ei julgenud sanga istuda. Ei proovinud ka, sest ma pelgasin," räägib seni väheste sõidukogemustega motohuviline.

Kuna mägedes asfaldil puhus metsik tuul, otsustas Jana sadulasse ronida pärastpoole. Edasi tulid aga liivadüünid ja siis kivikõrb ning nii ei tekkinudki tal sobivat võimalust ise rattaga sõita. Kuid pole hullu, sest "isegi tagant vaadates oli väga vahva asi", nagu ta kinnitab.

Marokosse sattus Jana tänu kaaslasele motoklubist. Öises linnas sõitvast mootorratturist rääkiva vendade Urbide laulu järgi on Janal unistus rändamisest Ameerika kõrbes - pikk sirge tee, ees loojuv päike. Nüüd kutsuti teda, et peaaegu sinu unistuste reis, küll Ameerika asemel Aafrikas.

Kawasaki rattad ootasid eestlastest rändureid Hispaaniale kuuluvas Põhja-Aafrika enklaavis Ceutas. Kaart anti pihku ja asukohamääramise seadme GPSi ning satelliittelefoniga varustatud mootorratastele löödi hääled sisse. Väikeses matkagrupis oli kolm inimest kahe rattaga, lisaks saateauto seiklusreisifirmast. Kuid autoga kohtuti enamasti vaid päeva lõpus, suurema osa ajast sõitsid mootorratturid omapäi. "Trassi panime koos paika, et kus mis asub ja kuhu minna," meenutab Jana veebruaris alanud reisi.

Saatedžiibi katusel hoiti bensiini. Lisaks oli seal ka vett ja veidi sööki, kuid võimaluse korral eelistas matkaseltskond süüa koos kohalikega. Auto oli Jana kinnitusel oluline, sest õnnetuse korral polnuks kuskilt abi saada, eriti kõrbes. Marokos kohatud norrakas, kes oli Hispaaniast mootorratta ostnud, ütles neile, et ei julge üksi kivikõrbesse minna. "Kui midagi juhtub - ja selle tõenäosus on väga suur -, siis võid päevade kaupa kivil istudes abi oodata. Meie saanuks visata ratta üles džiibi raamile," kinnitab Jana.

Kaherattalised liikumisvahendid on Marokos üsna popid, kuigi pigem küll kerged võrrid kui suured mootorrattad. Ja välismaalastest mootorratturid tundis kaugelt ära, sest neil põles tuli. Kohalikud sõidavad ka pimedas ilma tuledeta. "Öisel tänaval kõndides kuuled, et kuskilt tuleb mootorratas, kuid kummalt poolt, sellest aru ei saa," kirjeldab ta.

Matka alguses liikus eestlaste reisigrupp ülevalt Vahemere äärest piki Atlandi ookeani rannikut alla. Kiirelt läbiti tänapäevane kuurortlinn Casablanca ja sisemaal asuv muistsete kaubateede ristumiskoht Marrakech. Viimasest meenub Janale maailma vanim turg, kust sai osta nii järeletehtud Chaneli lõhnasid kui ka vahvaid maitseaineid. "Öösel oli õudne melu, igaüks mängis trummi, mõnel oli kana peas ja teisel uss käes," kirjeldab ta araabia basaari Põhja-Aafrikas. Etteaste lõpus küsisid kohalikud turistidelt raha. "Ka väikesed lapsed on õppinud lõpetama oma kukerpalle kätt turisti poole sirutava liigutusega," meenutab Jana ja kordab meelde jäänud žesti.

Suurem osa Marokost on kõrb ja seal saab paremini aru, mis on Aafrika. Marrakechist kõrbe suunas lahkudes tuli mootorrattureil ühe päevaga läbida Kõrg-Atlase mäed. 2500-3000 meetri kõrgusel pilve sees sõites oli ümberringi ka udu, ühele poole jäi kuristik ja teisele kivisein. "Mõtlesin, kas viskab tuul mind vastu seina või hoopis kuristikku," meenutab Jana. Ei juhtunud aga kumbagi ja ratturid jõudsid düünidesse.

Seal oli eesti ränduritel hulk huvitavaid kohtumisi kohalike inimestega, kes oskasid inglise keelt ja olid maailma asjadega kursis. Nii seletas üks mees neile Taani tüli tagamaid. "Tema sõnul on koraanis kirjas, et ei mingit sõda ja vägivalda. Lihtsalt naftaäri on konfliktide põhjuseks," selgitab Jana. Inglise keelt räägivad düünielanikud tänu turistidele, neilt on pärit ka teadmised maailmas toimuva kohta.

Kõrbes ilmnes väike kultuuridevaheline erinevus, kui eesti rändurid läksid enne ööbimist kohalikku ehituskauba müügipunkti lõkkepuid ostma, kuna muud tulematerjali lihtsalt polnud. "Kui palusime pikad puud tükkideks saagida, tuli terve küla vaatama, kuidas nende kallis puu saetakse lihtsalt tükkideks. Neile oli see täiesti arusaamatu," meenutab Jana.

Alguses tundusid paljud kohad Marokos inimtühjad, kuid peatudes oli kamp kohalikke rändurite ümber viie minutiga, kas midagi müümas või niisama vaatamas. Jana toob ootamatutest kõrbeelanikest ilmeka näite. "Olime sõitnud kaks tundi ega näinud ühtegi teed või inimest ning siis seisab seal tüdruk ja müüb kaelakeed. Andsime kee talle tagasi, kuid veidi raha ka," kirjeldab ta.

Üldse taheti seal turistidele kõike müüa. Nii haaras üks poiss eestlaste möödumisel maast kivi ja püüdis seda müüa kui parimat suveniiri Marokost. Lapsed on juba maast madalast õpetatud kauplema. Kui Jana reisikaaslane läks inimtühja külapoodi suitsu ostma, tulid leti tagant välja kõigepealt kolme-, siis nelja- ja lõpuks kuueaastane kaupmees. Esmalt teretasid kõik valget meest viisakalt kättpidi ja pakkusid teed. Seejärel toodi välja kanep ja kui asi lõpuks suitsudeni jõudis, soovitati esimesena kõige kallimat marki, siis veidi odavamat jne. "Tõelised kaupmehed," resümeerib Jana.

Veel üks laste töö Marokos on parkimistasu küsimine. Paned mootorratta eesli kõrvale ja kohe nõuab looma juures seisev marakratt raha. "Reisi lõpuks hakkas muidugi närvidele käima, et kõik tahtsid su käest raha saada, olid nende jaoks nagu rikas täissöönud turist," lisab ta.

Reisiseltskond tundis end üldiselt turvaliselt. Vaid ühes külas tekkis keeruline olukord. "Andsime kahele lapsele raha ja kui kohe oli kolmkümmend viis last meie ümber raha nõudmas, läksime kiiresti autosse," meenutab Jana.

Politseinike suhtumine turistidesse oli üllatavalt positiivne. "Kui meie tulime, näidati teistele liiklejatele stopp ja meid lasti ilusti läbi," kirjeldab Jana. Lisaks oli politseinikke Marokos väga palju, pea igal ringteel oli korravalvur lehvitamas ja vajadusel teed juhatamas. Riik peabki turistisõbralik olema, sest turism on Maroko tähtsuselt kolmas tuluallikas põllumajanduse ja kalapüügi järel.

Ka motomatkajad sõid mere ääres kala ja põllumajanduspiirkonnas juurikaid, nagu Jana ütleb. Mägedes aga vaid liha ja saia. Söögikohti valides eesti rändurid nn eurohügieeninõudeid ei järginud, probleeme aga ei tekkinud. "Võtsime küll ka tablette kõrvale, et kõhtu korras hoida, ja vesi oli meil endil kaasas," täpsustab Jana.

Islamimaale omaselt oli Marokos harjumuspärasest veidi erinev suhtumine naistesse. "Kui istusime viiekesi lauda, toodi vahel vaid neli teeklaasi või kahvlit. Pidin endale juurde küsima," räägib ta. Ja kui Jana uuris neid saatnud reisifirma MadExpress töötajatelt, kas võib päikesega kanda õlapaeltega särki, ei soovitatud tal end selle väele võtta.

Soe oli just düünides, 20-25 kraadi, mägedes valitses aga paar kraadi miinust. Nii saabki Marokos maasikaid ja herneid korjata ning samal ajal kõrgemal mägedes Aafrika ainsas suusakeskuses talverõõme nautida.

Lisaks vaheldusrikkale kliimale iseloomustavad Marokot ka kilekotipuud. Just nimelt - sealses kõrbes kasvavad kilekotid puu otsas, kinnitab Jana. Eestiski pannakse poes paljud asjad eraldi kilekotti ning neid kotte on Marokos tonnide viisi. Nii ei lenda kõrbes mitte linnud, vaid mööda taevast kimavad tuule käes kilekotid. Okkalistesse põõsastesse jäävad kotid aga kinni ...

Kahenädalane reis andis Marokost hea ülevaate. Järgmine mootorrattareis viib Jana koos kaaslastega sügisel Gruusiasse. "Senine keskkond neis värskelt vabanenud riikides hakkab kaduma, kümne aasta pärast pole enam midagi järel," põhjendab ta.

Enne ostab Jana endale mootorratta. Siiani tahtis naine suurt maanteeratast chopper'it, kuid Marokost tulles otsustas, et alustab enduro'st, et selle abil igal pool sõitma õppida. "Alles siis võib osta mingi ülbe masina, millega mööda sirget teed sõita," tõdeb ta.

Fotod: erakogu