Naised valikute ees

Mõedaku spordibaasi juhatajaks saades kuulis Anu Kilki, et selle ametikohaga kaasneb Virumaa sporditalve tippsündmuse, Viru maratoni korraldamise au ja kohustus.

Anu Kilki: Minu esimesel ametisoleku aastal korraldas maratoni veel üks klubi. Rägavere vallavanem aga soovis, et see oleks täielikult valla üritus. Ta soovis, et 2006. aasta Viru maratoni korraldaksin mina, sest see on olnud traditsiooniliselt ikka Mõedaku spordibaasi eestvedaja ülesanne. Minu varasemad kogemused suurürituse korraldamisest olid olnud aga "tubased". Kas võtta korraldamine enda peale või tõsta käed? Küsimusi ja kahtlusi oli palju. Kas suudan olla vastutav tuhande pisiasja eest, mis kokku moodustavad terviku? Kas suudan korraldada pikkade traditsioonidega võistluse nii, et seal ka järgmisel aastal osalejaid oleks? Kõige rohkem kartsin ebaõnnestuda sel põhjusel, et pidin korraldustöö tegema ilma erilise meeskonnata.

Tean, et ümberkaudsed võistluste korraldajad on suutnud mitmete aastate jooksul enda ümber luua kindla meeskonna, kes teavad, millal, kus ja mida teha. Teisest küljest aga oleks maraton heaks väljakutseks mulle endale: kas kõik õpitu, mida olin veel trükisooja diplomi saamiseks omandanud, vastab ikka tõele? Otsustasin riskida.

Kindlasti tüütasin paljusid oma küsimustega, et end teemaga üldse kurssi viia. Harja aga ajas punaseks see, et mulle vastati täpselt küsimusele. Ei kriipsugi rohkem. Kõike ei osanud ju algul isegi küsida. Eks siin mängis rolli ka mõne vana tegija üleolekutunne. Maraton siiski toimus.

Möödalaskmised olen abilistega üle vaadanud, kirja pannud ja parendusvõimalused läbi kaalunud. Suusaliidu tehnilise delegaadi poolt antud raportis anti hea hinnang kogu korraldusele ja võistlusele. See tähendab, et asjad toimisid. Kuidas nad toimivad järgmisel aastal, näeme juba XXIII Viru maratonil, mille toimumiseks on esimesed sammud juba tehtud. Tean nüüd ka rohkem inimesi, kellele ja mida teha usaldada.

Maailma suurima äritarkvarafirma Oracle Eesti, Läti ja Leedu finantsjuht Anne Oja-Aru otsustas tööle asudes, et töötajad peavad asuma seal, kus firma tegutseb.

Anne Oja-Aru: Oracle on maailma suurim äritarkvara- ja suuruselt teine tarkvarafirma. Mõned aastad tagasi oli Oracle'i Eesti, Läti ja Leedu kontorite kogu administratiiv- ja finantsosakond koondunud Tallinna. Oma funktsioonide täitmiseks, mis nõudsid kohaliku keele ja seadusandluse tundmist, kasutati sealsete konsultatsioonifirmade abi.

Mul tuli otsustada, kas minna samamoodi edasi või luua uus meeskond? Kui seni oli tegemist olnud füüsiliselt Tallinnas asuva meeskonnaga, siis alternatiiv oli moodustada erinevates riikides asuv n-ö virtuaalne meeskond. Igaühel on kogemusi ja teadmisi, kuidas toimib füüsiliselt ühes kohas paiknev meeskond. Kuidas peaks töötama aga meeskond, mis on laiali erinevates riikides, mille liikmed on erineva kultuurilise tausta ja emakeelega? Otsustasin riskida uue meeskonnaga. Tuge selle otsuse langetamisel oli ka ettevõttes kasutatavatest tarkvaralistest lahendusest. Nii Oracle'i raamatupidamissüsteem kui ka kõik muud rakendused kasutavad ühte globaalset serverit. Nende kasutamisel on tähtis vaid kiire ja turvaline ligipääs internetile.

Vajaliku kvalifikatsiooni ja keeleoskusega inimeste otsimine võttis mul üle poole aasta ning ka siis tuli tagasilööke. Nii töökorraldus Oracle'is kui ka kasutatavad äriprotsessid on erinevad, võrreldes tavaarusaamadega finantsinimeste tööst. Nii näiteks kasutab Oracle teenusekeskuseid, mis asuvad Dublinis ja Bangaloris, kelle ülesanne on kogu andmesisestustöö tegemine. Nii jääb rohkem aega mitterutiinsete tegevuste tarvis, analüüsiks ja muudeks tegevusteks, mis reaalselt lisavad väärtust sisekliendile. Nii juhtuski, et mõni valitu ei suutnud süsteemiga harjuda ning lahkus. Meeskond sai tööle umbes aastaga. Kokku saadakse kaks või kolm korda aastas. Ülejäänud suhtlus toimub vaid interneti vahendusel. Nüüd võib öelda, et risk tasus end ära ja tänu meeskonna jagamisele kolme maa vahel saame oma klientidele pakkuda paremat teenust.

Populaarsete restoranide Balthasar, Karl Friedrich, Paat ja Pärnu trahteri Postipoiss üldjuht Ritta Roosaar koondati kümme aastat tagasi toonaselt töökohalt Viru hotellis. Juhtunu tagajärjel oli ta pikka aega depressioonis, kuid suutis ennast kokku võtta.

Ritta Roosaar: "Koondamine on tänapäevalgi hirmus, aga kümme aastat tagasi, olles peaaegu kümme aastat töötanud samas ettevõttes, tekitas see minus tõelise paanika. Olin kolmekümnendate lõpus, kümme aastat samas ettevõttes töötanud, läbinud karjääri ettekandjast toitlustusdirektoriks. Ees oli täielik teadmatus.

Kõigepealt tulid lootusetus ja hirmud. Ma ei saa hakkama, ma ei kõlba kuskile, mind ei vajata, ma ei oska muud teha… Täielik paanika! Kaotasin elu üle kontrolli - ei mäletanud, mida rääkisin, kaotasin, unustasin ja otsisin midagi pidevalt. Oli ülepinge, ei suutnud magada ja eneseusk oli kadunud. Hea, et perekond suutis mind toetada, mu hirme mõista ja mind lihtsalt taluda. Ühel hetkel see ammendus ja ma leidsin end psühholoogi vastuvõtul ummikuid harutamas.

Sain aru, et pean ise toime tulema. Vaatasin töökuulutusi ja panin sõna käima, et olen tööturul. Läbisin erinevaid töökonkursse ja võisin lõpuks mis tahes testi ootuspäraselt ära lahendada. Olin ühe aasta jooksul viiel erineval töökohal, kus ei meeldinud mulle või kellele ei meeldinud mina. Sain hulganisti tagasilööke ja pettumusi. Tööpakkumisi tuli aga üha enam ning koos ühe endise kolleegiga hakkasime tegema erinevaid toitlustusprojekte äriideest, köögitehnoloogiast, seadmete ja sisustuse valikust kuni personalivaliku ja koolituseni välja. Sain kasutada nii oma varasemaid tööalaseid kogemusi kui ka Saksamaa Kurfürstendamme hotellikoolis ja Helsingi Haaga instituudis saadud teadmisi. Otsustasin nüüd viimaks jätkata ka magistrantuuri õpinguid.

Minu töödel oli menu ja mind soovitati tegema uut restorani Tallinna vanalinnas Raekoja platsil. Alustada millegi täiesti uuega algusest peale - mida võib üks looja veel paremat soovida!

Tagasivaates olen tänulik inimestele, kes mind tookord koondasid. Väljapääsmatu olukord paneb inimese tegutsema. Kui sulgub üks uks, avaneb kuskil kindlasti mingi teine. Tuleb see ainult leida ja peab olema julgust sellest sisse minna.

Fotod Julia-Maria Linna, Maris Ojasuu

Autor: Ave Paavo