Olgu mässavad prantslased meile õpetuseks

Noorte rahutused Prantsusmaal on hoiatus kõigile äsja ELiga liitunud riikidele: ärge tehke nii, nagu meie tegime.

Ausalt öeldes tundub, et prantslased on peast segaseks läinud. Prantsuse noored protesteerivad peaminister Villepini reformiidee vastu võimaldada ettevõtetel vallandada ilma põhjuseta alla 26-aastaseid kahe esimese tööaasta jooksul. Diskrimineerimine? Võib nii öelda.

Kuid veel palju hullem on Prantsusmaa praegune ülereguleeritud süsteem, mis teeb töötaja vallandamise samahästi kui võimatuks. Mida siis noored prantslased sellest on võitnud? Üldine tööpuudus Prantsusmaal on umbes 10% juures. Noorte tööpuudus aga seevastu 23%. Noored ei leia tööd, sest nende vanemaid ei saa lahti lasta.

Mida nad siis mässavad? Noored peaksid tervitama reforme avasüli, isegi kui see tundub ebaõiglane, et nende vallandamistingimused on teistsugused kui vanematel kolleegidel. Kui su naabril on Mercedes ja sul pole üldse autot, siis mida sa eelistaksid - kas kehvemat masinat või jala käia?

Ainuke seletus on, et prantsuse noored ei tahagi nii väga tööd leida. Nende jaoks pole korralik töökoht mingi Mercedes, vaid rumalate ajaviide. Ja millisele üliõpilasele ei meeldiks loengutes istumise asemel tänavatel marssida ja lööklauseid hõikuda, mis popitegemist veel pealekauba õilistab.

Ja kuhu on see kõik viinud Prantsusmaa majanduse? Ettevõtted ei saa laieneda, sest nad ei julge võtta tööle inimesi, keda nad ei saa olukorra muutudes mingi nipiga koondada. Nad ei ole enam konkurentsivõimelised - ja selles võivad nad tänada omaenda valitsust, kes kulutab ära enam kui poole sisemajanduse koguproduktist. SKPst, mis nagunii aina aeglasemalt kasvab - mullu näiteks 1,5% meie 9,8% kõrval -, nii et ühel hetkel ei ole valitsusel enam midagi ümber jagada. Kuid sellele praegu ei mõelda.

Aasta tagasi samal ajal olid prantslased tänavatel täpselt sama tobedal põhjusel - neile ei meeldinud see, et valitsus soovis lubada pikemaid kui 35tunniseid töönädalaid. Seejuures polnud küsimus mitte pikemate töönädalate taaskehtestamises kõigile, vaid inimestele tehti lihtsalt võimalikuks lisatasu eest rohkem töötada, kui nad seda soovivad.

Prantsusmaa suurima ametiühingu CFDT juht Remi Jouan selgitas AP-le ühingute hirmusid järgnevalt: oht seisneb selles, et Prantsusmaa majandus võib kasvama hakata, siis suurendavad ettevõtted kõigepealt olemasolevate töötajate koormust.

Eesti kodanik pole veel isekaks muutunud

Me võime õnne tänada, et Eestis ei ole sellise isekuseni veel jõutud. Inimesed teevad üldiselt tööd - keskmiselt ligi 40 tundi nädalas - ja ei mõtle kogu aeg välja põhjusi, miks nad ei peaks seda tegema. Iseseisvuse algusaegadel ei küsinud enamik üldse, kui palju ja mis tasu eest keegi töötab. Riik tuli üles ehitada.

Ning tänu sellele kollektiivsele pühendumisele on meil täna juba palju parem elada - peaminister Andrus Ansipi andmetel saab keskmise palga teeninu Eestis võrreldes 2000. aastaga endale täna oma palga eest umbes 70% rohkem lubada. Uusi sõiduautosid on näiteks müüdud kuue aastaga peaaegu poole rohkem.

Ning tundub, et enamik inimesi mõistab seda. Mullu sügisel läbi viidud Eurobaromeetri andmetel on oma eluga üldiselt rahul 67% kodanikest. Selles osas jääme muide prantslastele 16%ga alla. Kuid 58% eestlasi tunnistab, et viie aastaga on elu palju paremaks läinud (Euroopas keskmiselt 37%).

Ja ka maailmavaateliselt ei ole siin suuri erinevusi. Parempoolseid, kes leiavad, et elu on viie aasta taguse ajaga võrreldes paranenud, on 70%, tsentriste 58% ja isegi vasakpoolseid tervelt 49%. Palju õnne, Eesti Vabariik - see on tugev tulemus ja näitab tegelikult konsensust meie praegusele majanduspoliitikale.

Kuid ka meile hiilivad ohtlikult ligidale ideed, mis on prantslased ja teised ümberjagamiskultuuri kandjad nii kaugele viinud. Euroopalik heaoluriik on see, milleni ka Eesti püüdleb. Ja koos sellega muutub aina poliitiliselt korrektsemaks ka rahulolematus.

Muidugi teavad kõik, et üleminekuaja reformid tegid paljude elu raskeks, vähemalt ajutiselt. Kuid on oluline mõista ja meeles pidada, et see kõik oli vajalik. Ma loodan, et teleekraanil mässavate prantslaste (ja hiljuti Prantsuse moslemi kogukonna) nägemine tuletab eestlastele seda hästi meelde.

Ehk täpsemalt, kahte asja. Esiteks: Eesti riik on tegelikult juba sotsiaalne riik ja teeb oma parima. Lääne-Euroopa riikidel (ja nende ideede populistlikel propageerijatel) pole õigust väita, et madalad maksud tähendavad kauboikapitalismi.

Ei, Ida-Euroopa lihtsalt kogub suure osa maksutulust mitte üksikisiku tulumaksu, vaid hoopis tööjõumaksude kaudu. Näiteks mullu Soome maksumaksjate keskliidu tehtud uuringust selgus, et võrreldud 18 riigi seas oli Eesti tööandja sotsiaalmaksukohustus neljandal kohal. Valitsus võiks oma turumajandusest mitte eriti jagavatele kodanikele rohkem neid nüansse selgitada.

Ja teiseks: me ei tohi oma sotsiaalsüsteemi lääne eeskujul järjest paisutada, et siis ühel hetkel avastada, et tagasiteed pole. On ainult majandust kägistavad protestijad.