Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sallivus on eduks vajalik

Mati Feldmann 06. aprill 2006, 00:00

Eesti on salliv riik. Ma olen kindel, et tänu sallivusele oleme saavutanud nii palju. Samas, olles rikkam, on lihtsam olla salliv, ehk väga tihti toidab just vaesus sallimatust.

Mul on hea meel, et iseseisvas Eestis samahästi kui pole sallimatust rahvuslikul pinnal. Ole sa eestlane, venelane, juut või tatarlane - see ei lähe eriti korda. Olukord oli tegelikult ärevam ENSV ajal, kui passi oli sisse kirjutatud veel rahvus - eestlaste protsent elanikkonnas oli langenud siis 65ni.

Rahvuslikult homogeensemas Leedus, mis sest, et seal oli muulasi vaid 10%, tuli ette seda, et vene keeles kaupluses ei teenindatud. Aga kust pidin mina, ekskursioonil keskkooliõpilane, oskama leedu keelt?

Mulle tundub ka praegu peenutsevalt naljakas rääkida Lätis või Leedus inglise keeles, kui vene keeles on üldjuhul lihtsam jutud ära ajada. Ja kaupa müüakse kõigile - raha maksab.

Anekdoodid eestlastest rõhutavad eestlase pikatoimelisust. Ent rahvusküsimuses on pikatoimelisus ideaalne iseloomujoon, ei lähe tühiste asjade pärast madinaks. Muulased, kes endalegi ootamatult osutusid 1991. aastal ühes teises riigis kui Nõukogude Liit elavaks, ei kohanud enda suhtes rünnet, veel vähem kättemaksu. Ent kuidas saakski üks demokraatlik riik üht osa oma rahvast represseerida?

Kuigi eesti ja vene kogukonnad võivad tänagi olla veel eraldi, on muud rahvused Eestis kokkuvõttes hästi integreeritud. Tasuks pikatoimelisuse eest jäi ära vastutöötamine, suri välja interrinne, rahunes maha Kirde-Eesti ja majanduselu hakkas edenema. Tänasel päeval näevad muulased isegi, et Eestis on hea elada.

Mul on hea meel, et Eestis pole usulist sallimatust, et usklike tundeid ei solvata. Minu arvates oli kõige ehedam rumalus prohvet Muhhamedi kujutavate pilapiltide avaldamine. Kuivõrd selle aktsiooniga ei võidetud juurde sõpru, ent koguti suur hulk vaenlasi, tekib küsimus, mida üldse taheti saavutada. Ilmselt sooviti sõnavabaduse loosungi all teha lihtsalt (rumalat) nalja. Möönan, et afišeeritud rumalust on siiski raske sallida. Põhimõtteliselt arvamuste paljusus tugevdab riiki ja ühiskonda; kõikelubavus aga teeb haavatavaks.

Julgen arvata, et Eesti on ilmalik riik (riigikirikut ju pole) ja peaks kas või seetõttu kohtlema kõiki konfessioone võrdselt. Pidades silmas moslemeid, tuleks säilitada tolerantsus teistsuguse mõttemaailma ja elukorralduse suhtes.

Rääkides ühe siinse tõsiuskliku moslemiga, pidi ta tunnistama, et Eestis on rahulikum elada kui enamikus islamiriikides. Hoidkem selliseid moslemeid Eestile.

Ent kas Eesti on lõpuni salliv? Valgevene presidendivalimiste tulemuste kajastamine tegi mind veidi nõutuks. Pole ehk tõesti põhjust uskuda, et Lukašenkat Valgevenes nii palju toetati.

Aga need valgevenelased, kes hääletasid Eestis, hääletasid samuti valdavalt Lukašenka poolt? Seega paneme ka siin elavate valgevenelaste vaba tahte kahtluse alla - kas on põhjust?

Praegu jäi mulje, et propagandistlikult sallimatu Eesti on otsustanud (Euroopa Liidu egiidi all) "juhtida Valgevene rahva raudse käega õnnele". Pigem võiks juhinduda ühest välispoliitilisest terminist: mitte segada ennast teise riigi siseasjadesse.

Ka Eesti sees jätkub sallimatust veel küllaga. Selle võiks koondada ühise nimetaja alla - ajalooline sallimatus, kus lugejas on eestlased eestlaste vastu. Kohati domineerib soov vahepealsed viiskümmend aastat täielikult läbi kriipsutada, tingimusteta ja lõplikult mälust delete'ida. Ilmselt olen ise siinkohal sallimatu, kui ironiseerin, et "õiged" inimesed põgenesid eksiili. Aga kõik ei saanud ju lahkuda, kuidagi pidi siinsel territooriumil, ükskõik, kuidas me seda ei nimetaks, okupeeritud Eestiks või ENSVks, elu edasi minema. Ajalooline sallimatus on äärmiselt väheproduktiivne ses mõttes, et ajalugu võib küll ümber kirjutada, aga mitte muuta.

Võib-olla tuleb leppida mõttega, et aktiivsed inimesed on aktiivsed sõltumata ühiskondlikust korrast, sõltumata sotsialismist või kapitalismist, komsomolikomiteest või korporatsioonidest. Inimeste ühiskonnast väljatõrjumine pidurdab aga edasiminekut. Paljud neist, kes olid aktiivsed vahepealsel viiekümnel aastal, on leidnud praegu väljundi äris. Ja väga hea. Samuti nagu tööpartei olemasolu mitte ei nõrgenda Eestit, vaid hoopis tugevdab ühiskonda.

Majandusliku enesemääramisega oli Eesti vägagi kiiretoimeline: oma raha, liberaalne majanduspoliitika, tasakaalus eelarve. Neid põhimõtteid on suurepäraselt täiendanud sallivuse pikatoimelisus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:53
Otsi:

Ava täpsem otsing