Kelle pilt saab seinale?

Rootsis kasvanud ärimees Jaan Manitski (63) saabus Eestisse 1989. aastal, kaasas tehnikaime faksiaparaat. "Sel oli siis suur väärtus. Tõin samal aastal veel 20 faksiaparaati Eestisse, andsin Rahvusraamatukokku ja ERSPsse," jutustas Manitski. Kui Lennart Meri 1992 aprillis välisministri ametikohalt lahkus, sai Manitski tema mantlipärijaks. Ministri ametit jätkus siiski vaid mõneks kuuks.

Kui Manitski välisminister oli, armastas ta alati hommikuti Islandi väljaku hoonesse jalutada. Kord tulnud tal tahtmine trolliga paar peatusevahet sõita. Õnnetuseks tulnud kontroll peale — Manitski loomulikult polnud taibanud piletit osta. Viimases hädas võtnud minister kavaluse abiks ning, süüdimatu nägu peas, hakanud karmi kontrolöri küsimustele rootsi keeles vastu rääkima. Seepeale löönud kontrolör käega ja jätnud välismaalase rahule.

Manitski Eesti äride algkapital on pärit ajast, mil ta oli Rootsi popansambli ABBA ärijuht, kes tegeles bändi rahade investeerimisega. Kui ansambel lõpetas, ostsid kolm ärijuhti firma ära. Kümme aastat hiljem müüs ta oma osaluse maha ning kolis Rootsi kõrgete maksude eest pakku Belgiasse. Rootsiga seob teda täna vaid suusaonn mägedes.

Täna on tal Eestis ärihuvisid sadade miljonite eest - ta omab poolt Eesti Päevalehest, on osaline Kalevi Spaas ja tegeleb kinnisvaraarendusega hipodroomi kõrval, lisaks on tal austerservikute kasvandus Viinistus. Tuntuim on Manitski kahtlemata kirgliku kunstikogujana, olles juba aastaid Eesti kunstikaupmeeste kuldklient.

Riigikogu aseesimees Ene Ergma (62) on silma paistnud avatud olemise ja rahvalähedusega. Ta ei karda jätta endast inimlikku muljet ning lobiseb rõõmsalt Pärnu Postimehele antud intervjuus, milliseid protseduure parajasti sanatooriumis võtab ning kuidas pärast naiste randa päevitama läheb. Ergma nime internetist otsides tuleb palju nupukesi vallalehtedest, kus juttu sellest, kuidas naine Riigikogu spiikrina vallapäevadel koos külarahvaga lustimas käis. "Ene Ergma lihtsast vahetust suhtlemisest jäi tunne, nagu oleks kohtunud ammuse tuttavaga," kirjeldab Mäksa vallavanem Ergma külaskäiku.

Esimese naisena Riigikogu spiikriks ja Teaduste Akadeemia asepresidendiks saanud Ergma armastab kanda nooruslikke pükskostüüme. Ta on aastaid kasvatanud pisikest "akadeemikupatsi". Nimelt otsustas ta päeval, kui valiti Teaduste Akadeemia liikmeks, et lõikab jonnaka kuklasalgu pidulikult maha alles siis, kui tema kõrvale valitakse järgmine naine. Täna seisab Ergma akadeemia liikmete ühispildil ainsa naisena.

"Ma ei ole iialgi seadnud endale eesmärki saavutada mingit kõrget positsiooni," on ta kinnitanud. Ühe põhjusena, miks ta soostus spiikriks kandideerima, teatas Ergma: "Olen uhke eesti naine."

Vähemalt üks ebameeldiv seik on ka Ergma poliitikukarjääris: 2003. aastal kihutas ta Valka valijatega kohtuma kahe ja poole tunniga. Et tee aeglastest liiklejatest puhas oleks, sätiti katusele eriolukordadeks mõeldud sinine vilkur.

Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves (52) sattus presidendivalimiste karusselli 20 aastat liiga vara. Vaid kaks aastat tagasi ütles ta intervjuus, et temast kui võimalikust presidendist võiks rääkida aastal 2026. "Enne mind olgu veel mitu presidenti: Andres Tarand, Tunne Kelam, Märt Rask. Eesti president peab olema hallipäine," kinnitas Ilves.

Ilmselt pani väliseestlasest Ilvese meelt muutma tõdemus, kui populaarne ta rahva seas ikkagi on - Euroopa Parlamendi valimistel sai ta 7000 häält. Kusjuures tema populaarsus on stabiilsena püsinud kaua - näiteks 2000. aastal läbi viidud EMORi uuringu järgi oli ta enim aktsepteeritud Eesti esinduspoliitikute pingereas Lennart Meri ja Toomas Savi järel kolmandal kohal.

Poliitilist kogemust Ilvesel mitmekordse endise välisministrina jätkub. Ka on ta vajadusel valmis minema parempoolsete jõudude vastu kokkulepetele - 2004. aastal ütles ta, et sotsiaaldemokraadid peaksid olema Keskerakonnaga koalitsioonis.

Võistluses presidendi koha pärast on Ilvese kasuks maine, et tema on mees, keda Lennart Meri oleks enda järglasena näha soovinud.

Ilvese nn kaubamärgiks on alati olnud kikilips, varasematest aegadest mäletatakse teda aga ameerikaliku kombe järgi pidevalt nätsu närimas.

Tudengid aga meenutavad, kuidas Ilves öisel ajal Von Krahli teatri baari eest temaga vestlema tulnud noortelt lonksu õlut vastu võttis, pudelist ja otse tänavalt.

Tartu linnapea Laine Jänese (41) kohta leitakse, et kui ta on suutnud juba laulukoore juhatada, küllap ta saab siis hakkama ka riigi ja rahva dirigeerimisega. Lisaks on Jänesel ette näidata neurolingvistilise programmeerimise meistri tunnistus. Osava enesekehtestajana näitas ta ennast hiljuti ka Urmas Oti vestlussaates, kus Ott intervjueeritavasse harvaesineva aupaklikkusega suhtus. "Naisjuhi puhul on eriti oluline tarkus vajalikul hetkel vaikida," teab Jänes.

Vanemuise Kontserdimaja direktori kohalt linna juhtimisse suundunud Jänesel tuli vastu võtta suur väljakutse - ei olnud kerge asuda ülipopulaarse Andrus Ansipi kohale. Täna tundub, et naine on sellega hakkama saanud.

Kuid apsakateta pole pääsenud temagi - ETV aastavahetuse sõus avastas Jänes end äkki populaarset automarki Peugeot'd reklaamimas, nimelt sõitis ta efektselt just selle auto roolis lavale. Hiljem tunnistas Jänes, et ei mõelnud, millise mulje sellise käitumisega jätta võib ja kuulas vaid lavastaja sõna.

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo (64), luuletaja ja näitekirjanik, pole vana kuivetunud poliitik, vaid astub popkultuuriga ühte jalga. "Kahvli" saates vastas ta Hannes Võrno katsele räppmuusikat naeruvääristada arvamusega, et MC-de freestyle'id on väga tõsine kunst, millega teenis noorte räpihuviliste internetifoorumis üleüldise heakskiidu. Rummo ja ta luuletajast abikaasa Viiu Härmi suvekodus Hiiumaal on poliitiku töölaual ka süntesaator. "Mind huvitab viimasel ajal džässluule — improvisatsioonid ja luulelugemised džässmuusika saatel," põhjendas Rummo.

Presidendikandidaatidest on Rummo poliitiliselt üks staažikamaid, ta on olnud Riigikogus kogu taasiseseisvuse aja, jäädes samas suhteliselt tagasihoidlikuks: kui nii mõnegi Riigikogu liikme kohta ringleb kümneid nende suust pudenenud jaburaid tsitaate, siis Rummost on rahva suhu jäänud vaid üks, kolleege karmilt arvustav - "Mingi Toompea punkris varjuv, end Riigikoguks nimetav bande määrib üldsusele kaela järjest tõpramaid reegleid."

Erafirma projekti toetamisest pole ka Rummo pääsenud. Eelmisel aastal esitles rahvastikuminister koos Libero mähkmeid tootva firmaga SCA Hygiene Products viimase välja antud raamatut ning oli ühtlasi teose eessõna autor.

Riigikogu liige Peeter Tulviste (60) hindas juba eelmiste presidendivalimiste ajal 2001. aastal oma šansse presidendiks saada heaks, sest tema kui psühholoog-sotsioloog sobiks paremini presidendiks kui seni Eestis kõrgeid ametikohti pidavad ajaloolased, kirjanikud ja keemikud. Presidendiks ta siiski ei saanud, kuid kõnekas on tollasest EMORi uuringust koorunud fakt, et Tulviste toetajad olid peamiselt noored kõrgharidusega naised. Kas sellele aitas kaasa kampaania ajaks moekunstnike palkamine, kes võimalikku tulevast presidendipaari riietumisstiili juures nõustas, on teadmata.

Küsimusele, kas ta kavatseb uuesti presidendiks kandideerida, vastas Tulviste 2003. aastal Lääne Elule nii: "Poliitik Peeter Tulviste — nagu pioneer, alati valmis!"

Tulviste on tuntud hea naljamehena, kes suudab keerulise olukorra lühikese ja tabava anekdoodiga kokku võtta ning on välja andnud mitu naljakogumikku.

Tulviste on rahvusvaheline mees - Teaduste Akadeemia 60 a juubelikoosolekul 1998. aastal pani ta ette teaduslikes publikatsioonides eesti keelest loobumist ja inglise keelele üleminekut, mis tekitas avalikkuses parajat lärmi.

Tartu linnavolikogu esimees ja Tartu Ülikooli ajalooprofessor Aadu Must (55) on hoidnud madalat profiili ja ajanud vaikselt oma asja. "Istun arhiivis, annan loenguid ja juhin volikogu," on ta oma päeva kirjeldanud.

Tunnistades häbelikult, et jääb vahel arhiivi liiga kauaks istuma ning siis hommikul on loengus raske. Korra ehmatas koristaja poolsurnuks, kui oli ajataju kaotanud ning lukustatud arhiivi tööd tegema jäänud. Ning lõunasöök jääb pidevalt söömata, siis saab naise ja laste käest riielda.

Must ongi pigem akadeemik kui poliitik, kes ilmselt parema meelega keskenduks oma kirele - arhiivindusele. Juba keskkoolipoisina unistas ta ajaloolase ja ülikooli õppejõu ametist.

Eesti Telekomi juhatuse esimees Jaan Männik (60) planeeris veel kaks aastat Telekomis jätkata ja siis pensionile minna. Küsimusele, kas ta on mõelnud Eesti presidendiks kandideerimisele, vastas Männik alles hiljuti intervjuus Äripäevale eitavalt, kuna tal pole poliitilist tausta. Kümme päeva hiljem helistas talle Res Publica esimees Taavi Veskimägi ja kutsus presidendikandidaadiks.

Rootsis põgenikelaagris sündinud ja Rootsis üles kasvanud Männikut tuntakse kui äärmiselt täpset meest. Ise on ta öelnud, et tema edu võti on olnud inimeste usaldamine.

Dividendimiljonäride hulgast Männikut ei leia, sest tal pole ühtegi aktsiat. "Olen lihtsalt hommikul üles tõusnud, tööle läinud ja selle eest iga kuu palka saanud."

1998. aastal oli Männik president Lennart Meri külaline Kadrioru lossis ja küsis riigivapiga tassi endale mälestuseks. "Meri veel ütles, et ära lusikat võta, see on kehvakene," meenutas Männik. Nüüd on see tass tal kodus kapis klaasi taga aukohal.

Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo (52) hüüdnimi ülikoolis on Pikk. Kord sisenes rektoraati hommikumaade delegatsioon ja lüheldast kasvu külalise siiras üllatushüüd kõlas: "Oi, kui pikk rektor!"

Uuendustemeelne Aaviksoo olevat reforme ülikoolis ikka niimoodi läbi viinud, et eilseks olgu olla, tekitades nõnda nii mõnelegi alluvale halle juukseid juurde.

Ülikoolis räägitakse, et bürokraatia toimib sammastega hoones paremini kui kunagi varem. Näiteks Marju Lauristin ütles, et autoritaarne Aaviksoo on ülikooli jaoks haruldane õnnestumine. Efektiivne juht ei saagi arvestada kõigi arvamust. "Laeva kapten ei tee tormi ajal rahvahääletust," on Lauristin öelnud.

Lapsena olime igavesed pätid, on tunnistanud Jaak Aaviksoo vend Peep. Isa Ülo jutu järgi avastanud ta kord keldrist koguni poiste tehtud püssirohuvabriku. Kümnenda klassi jättis Aaviksoo aga heade õpitulemuste tõttu vahele.

Aaviksoo tekitas 2004. aastal furoori religiooniõpetuse seminaril esinedes, kus avaldas arvamust, et kristluse põhitõdede õpetamine peaks igas koolis kohustuslik olema.

Rõõmuhõisetega ei võetud vastu ka tema hiljutist avaldust, et oleks viimane aeg kehtestada ülikoolides üleüldine õppemaks.

Kui telenägu Enn Eesmaa (59) 2002. aastal Keskerakonda astus, oli see šokk nii tema kolleegidele kui ka televaatajatest üldsusele. Ringlesid vandenõuteooriad, et küllap Eesmaale oma nime "müümise" eest ikka ETV direktori või kultuuriministri kohta pakuti. Eesmaast sai aga hoopis Riigikogu väliskomisjoni juht.

Telekarjääri jooksul 25 saatesarja juhtinud ning Kuldmikrofoni võitnud Eesmaa on kirjeldanud oma tööpäevi televisioonis kui vähemalt 14tunniseid. Tempost aitasid kinni pidada traditsioonid - iga päev punkt kell 13 lõuna ja kell 15 must kohv.

Presidendijuttu keerles Eesmaa ümber aga juba siis, kui Keskerakond mehe poole veel isegi ei vaadanud. 2001, enne Rüütli võiduga lõppenud presidendivalimisi, korraldas Maaleht lugejate seas küsitluse, keda soovitakse uue riigijuhina näha. Ning Eesmaa sai sealt täiesti arvestatava koguse hääli. Sellest innustust saanud Rahvaliit kutsus telenägu koguni enda kandidaadiks, ent Eesmaa ütles ära, öeldes, et kandideerib presidendiks vaid siis, kui valiku teeb rahvas otsevalimistel.

Lapsena vedurijuhiks ning näitlejaks saada soovinud Eesmaa on Riigikogust meelde jäänud kui suurim välislähetustes käija. Mees ise on kinnitanud, et tegelikult ei salli ta reisimist silma otsaski. Ajakirjanikuametit jätkab ta aga Kesknädalasse filmisoovituste rubriiki kirjutades.

Riigikogu liiget Liina Tõnissoni (65) küll liigses tagasihoidlikkuses süüdistada ei saa. Kui Kroonika palus tuntud Eesti naispoliitikutel saata oma eelistused, keda nemad naistevalitsuses näha sooviksid, pakkus Tõnisson ennast peaministriks. Riigikogu liikmena on Briti raudse leediga võrreldud Tõnisson kurikuulus, sest armastab ministreid piinlike küsimustega pommitada. Tartu Ülikooli välja antud uurimusest "Sugu telepildis" selgus, et Tõnisson on meediapildi järgi naine, keda mehed kardavad. "Tugev naine, kes kunagi ei nuta," on ta ise öelnud.

Põhimõttekindla naise kuulsuse sai Tõnisson suvel 2004, mil koos Sven Mikseri ja Peeter Kreitzbergiga Keskerakonna fraktsioonist välja astus ning sotsiaalliberite saadikurühma lõi. Tõnissoni saab lugeda Eesti poliitika veteranide hulka, ta oli rahvasaadik juba nõukogude ajal.

2003. aasta sügisel liisis Tõnisson Riigikogu liikmena esindustasude arvel uue Toyota Corolla, kuid ei sõitnud sellega peaaegu üldse. Selgus, et daamil puudub juhiluba. Ajakirjandusväljaannete suhtumist temasse mõõdab Tõnisson aga selle järgi, millise pildi keegi temast avaldab - ebaõnnestunud fotode osas on ta väga tundlik.

Riigikogu esimeest Toomas Varekit (57) on nimetatud sündinud juhiks. "Viru kolhoosis ei saanud ükski traktorist talle jama ajada, et mõni voolik ei tööta," on meenutanud endine alluv ja praegune suurärimees Oleg Gross.

Varek meenutab presidendikandidaatidest kõige enam Arnold Rüütlit. Tegemist on teeneka kolhoosnikuga, Kullaaru sovhoosi direktori koht tuli kätte juba 27aastaselt. Sarnaselt Rüütliga on tal raskusi võõrkeeltega, ehkki mees on oma CVsse kirjutanud, et oskab vene ja inglise keelt, tunnistab ta, et ei valda tegelikult kumbagi vabalt.

Kodulinnas Rakveres on Varek kaasa löönud kohaliku teatriklubi tegemistes, mängides "Nukitsamehes" Itit ja "Kevades" Kiirt. Kaks aastat tagasi uue rolli, "Tulivees" figureeriva karskusseltsi härra osa kohta intervjuud andes, märkis ta enda napsulembuse kohta tagasihoidlikult, et püüab laval ikka lõhnadeta olla. "Inimese organism lihtsalt vajab aeg-ajalt väikest kogust - seda soovitavad minu teada ka arstid, et pisikene pits ei tee paha," nentis ta.

90ndate alguses juhtis ta Viru õlletehast. "Jooge päevas vähemalt viis pudelit õlut, siis näete välja sama head nagu mina," reklaamis ta tollal.

Rakvere linnapeana istus Varek ratastooli ja sõitis linna läbi, et testida invaliidide liikumisvõimalusi. Autoroolis on ta aga kaks korda kiiruseületamisega vahele jäänud.

Koolipoisina oli Varek spordis kibe käsi ning pani kinni Võsu koolis peetud kõrgushüppevõistlused. Rekordiks jäi 1,45, sest kõrgemale ei lubanud kooli koridori madalad laed latti tõsta, niigi olid Varekil juba hüppe ajal jalad laes.