Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Loosalu raba - hästipeidetud saladus keset Eestit

Kaido Einama 07. aprill 2006, 00:00

Raplamaal Loosalu matkaraja alguses käib nimelt väike jaht. "Minge-minge, meid kolm tükki ainult ongi," juhatab vestis jahimees edasi ja soovitab parkida põllu äärde. Jätame auto lagendikule, mis on kunagine soosaar. Künka servast paistab trepp - vanast talust on järel vaid vundament.

Liigume jahimeeste-koerte-sigade-kitsede jälgi mööda, need eksitavad meid matkaraja juurest võpsiku serva, kus posti otsas on suur hallikas telliskivi ehk sool põtradele. Lisaks on rändrahnu otsa unustatud kingikott - kas tõesti hilinenud näärivana? Jahimeeste jälgede järgi saab siiski selgeks, et tegemist on vist söödaga. Sealsamas on puu najale püstitatud värske varitsustorn.

Loomi tundub Paluküla Hiiemäe taga kulgeval Loosalu-Paluküla matkarajal jätkuvat.

Kui oleme jahimeestest mööda jõudnud, algab Kõrvemaad meenutav rahutu voorestik - tegemist on jupiga nn Vahe-Eestist, mis on rabade ja voortega vahelduv suhteliselt inimtühi maastik põhjarannikult Lahemaalt Pärnu taha välja. Kaasa võetud detailkaardilt näeme, et kahel pool laiub metsa all tihe kraavidevõrgustik - siin on kunagi sootalud märjast maast põllu jaoks tükke juurde võitnud. Nüüd on see soometsale tagasi antud, ühtegi tegutsevat majapidamist Paluküla tagustel sooserva voortel enam pole.

Loosalu rabajärveni on veel mitu kilomeetrit, enne kui rada laia kraavi äärest sillaga raba peale suundub. Tumepruun jäätunud kraavivesi näeb välja nagu naftaoja, aga tegelikult on puhas rabavesi - ehkki kraavijääl saab vabalt käia, immitseb pruuni vedelikku mätaste vahelt jää peale ja see lisab kraavi välimusele ohtlikkust.

Laudtee pole Loosalu rabas kaugeltki selline, nagu paljudes tuntud ja paljukäidavates rabades, kus on vaatetornid ja infotahvlid ning lai rada plankude peal. Lume alt ei saa aru, millest täpselt laudtee on tehtud, kohati tunduvad lauad või pilpad nii kitsad, et jalg hüppab laudadevahelisse prakku. Matkaraja kohta pole kuigi palju infot, kuid see mitmekümneaastane rada on ilmselt hästi hoitud kohalik saladus. Teel Loosalu järvele ei kohta me hingelistki.

Kui jõuame järvesooneni, näeme eemal kollaseks värvitud posti, mis tähistab rajale jäävat vaatamisväärsust. Postil oleva numbri järgi saab kaasavõetud legendist lugeda, mida on ses kohas vaadata ja kus me asume. Järgmine post on järvehiie juures - see on rabasaar, kus kasvab suurem mets.

Alles nüüd algavad laukad, neis leidub isegi allikate moodi kohti, kuhu jää peale pole tekkinud. See tundub põnev, nii et unustame jalguväänava laudtee ja läheme otse laugaste vahele. Eesti suurim rabajärv ilmub samuti kipakate mändide vahelt ootamatult lagedale. Siin on juba rahvast näha, silmapiiril kükitavad kalurid. Ja tõepoolest silmapiiril, sest järv on oma mõõtmetelt aukartustäratav.

Seisva veega rabajärv on jääs, sestap paneme alla uisud, et lõigata mõni kilomeeter üle järvejää teise kaldasse. Paraku pole jää suurem asi. Jalutamisest kiiremini saab küll krobelisel lumel kuidagi edasi koperdada. 34hektarisel veteväljal on sügavust kuni viis meetrit, puuritud aukude järgi otsustades elab seal ka piisavalt kala, et kalamehi rabaületust ette võtma sundida. Ja ikkagi pole me kohanud ühtegi matkajat. Kalameeste jääauke uurides selgub, et jää paksus on üle 10 cm.

Lõuna ajal kisub ootamatult hämaraks. Hommikul ütles raadio, et linnas pole õhk hea ja väljaminemist tasub vältida. Nüüd on see põhjus näha ka Loosalu rabas - ligi hiilib väga niiske ja tihke udu, mis katab kõik asjad veepiiskadega - isegi paber käes muutub niiskeks, hetk hiljem jäätub kõvaks. Linnas hoiavad sellise ilmaga heitgaasid maadligi ja muudavad hingamise raskeks, tuju ka.

Keset rabajärve silm kaugemaid lahesoppe ei seletagi, kuid meil on suund teada - kuhugi peaaegu põhja jääb suurest järvest kümme korda pisem Väike-Loosalu järv. Matkarada me enam ei silmagi, kuid laugastest tekkinud järve leiame üles üsna kohe. Tegelikult tuleks siingi uisud alla panna, sest Väike-Loosalu on väga põnev laukasaarte ja keerulise kujuga veekogu, saarte vahel uiskudega tiirutades leiab huvitavaid maastikke, kuhu suvel on raske sattuda.

Nüüd satume raja jälgimisel kimbatusse - matkarada kaob käest ja infotulp nr 4 - kuivlohk - jääb kuhugi põhja. Laudteed enam pole, kuid puude küljes võib märgata kollaseid kileribasid, mis viivad meid õigele teele. Ega kuivlohku ilma sildita millekski eriliseks ei oskakski pidada, kui just geoloog pole. Meie pole ja sellepärast võime vaid matkaraja juhendi järgi aimata, et muust rabamaastikust poolteist meetrit madalamal asuva lohu tekkepõhjus on rappa "uppunud" rabasaar, mille tipp ulatub veel lohuni. Sinna rabasaare tipu karstiaukudesse vesi kaobki, jättes 30meetrise läbimõõduga lohu kuivaks ja tekitades aeg-ajalt huvitavaid maa-aluseid helisid.

Tundub, et loomad on osa matkarajast ühildanud oma loomaasjade ajamiseks mõeldud teega, sest Loosalu küla poole liikudes kõnnime mööda rebasejälgi. Loom on teinud matkarajast vaid lühikesi kõrvalepõikeid ja siis rajamärke järgides jälle õigele teele pööranud. Talvel pole sel vaevumärgataval teel liikumisega probleeme, suvel läheb ilmselt vaja kummikuid, sest laudteed meie jala all enam tunda pole, kuni tee ristub joonlaua järgi tõmmatud laudrajaga. See viib Loosalu külast otse suure järve äärde.

Sel teel on juba palju inimeste ja koerte jälgi. Loosalu kunagisele järvesaarele jõudes leiame parkla, kus mitu autot kalamehi ootavad. 1998. aastal Eesti Looduses kirjeldatud matkaraja Loosalu-poolne ots, kust õpperada tegelikult algabki (läbisime selle n-ö tagurpidi), vastab endiselt kuus aastat tagasi antud kirjeldustele.

Rabast kõrgemal künkal on kaks talukohta, ühes elatakse, teine on mahajäetud. Mahajäetud maja külje alla on rajatud ka üsna värske piknikukoht koos katusealusega, kus saab puhata ja kus kindlasti on ilus jälgida varahommikust udu lahkumist luhtadelt soo peale.

Meil aga on sellest kohast jäänud veel vaid üks retk - Loosalu raja algusest lõppu sama teed pidi auto juurde tagasi minna. Nüüd võib kõrvaloleva loo tagant ettepoole läbi lugeda kuni selleni, et pimedas ja tihedas udus tuli üles otsida oma sõiduvahend ja siis matk edukalt lõppenuks kuulutada. Selja taha jäi ligi 16 kilomeetrit omapärast maastikku kunagise jääaja-järgse hiigeljärve põhjas ja saartel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing