Raudtee ostja lootis lihtsalt liiga palju

Väited, justkui oleks raudteevaldkonda reguleerivaid õigusakte just praeguse valitsuse ajal oluliselt muudetud, ei vasta tõele.

Kõigepealt - oleme juba pea kaks aastat ELi liikmesriik ning meil kehtiv õigus peab olema Euroopa õigusega kooskõlas. Põhimõtted, mis kajastuvad Eestis kehtivates raudteeõigusaktides, pandi ELis suures osas paika juba 1991. aastal, mil võeti vastu ELi Nõukogu direktiiv ühenduse raudteede arengust. See direktiiv võttis suuna raudteeturu avatusele ja kõigile raudteeveoettevõtjatele võrdse ligipääsu võimaldamisele raudteeinfrastruktuurile.

Sama näeb ette ka ELis ning Eestis kehtiv üldine konkurentsiõigus - monopoolses seisundis olevad ettevõtjad peavad tagama teiste ettevõtjate juurdepääsu oma infrastruktuurile või võrgustikule. Samuti seatakse turgu valitsevatele ettevõtjatele muid piiranguid - näiteks nende poolt osutatava teenuse või kauba eest võetava tasu suuruse osas.

Praegu Eestis kehtiv raudteeseadus võeti Riigikogus vastu 19. novembril 2003 ühegi vastuhääleta. See seadus järgib täpselt samu põhimõtteid, mida järgis ka varasem, 1999. aastal jõustunud seadus. Ka see seadus oli ELi raudteeõigusega kooskõlas - Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsiatsioonileping, millega võtsime kohustuse Eesti õigus ELi õigusega kooskõlla viia, sõlmiti juba 1995. aastal (jõustus 1998).

EL on olnud oma raudteeõiguse arengus järjekindel - 1991. aastal paika pandud põhimõtteid on arendatud täpsemaks ja põhjalikumaks ning vastavalt sellele on liikmesriigid olnud kohustatud ka oma seadusi täiendama. 2003. aasta raudteeseaduse vastuvõtmise tingis ELis 2001. aastal vastu võetud raudteedirektiivide pakett, mille liikmesriigid olid kohustatud oma õigusesse sisse viima 2003. aasta märtsiks. Asjaolu, et mõned seda teinud ei ole, ei muuda Eesti kohustusi. Riikide suhtes, kes õigeaegselt direktiive üle ei võta, võidakse algatada rikkumismenetlus.

2001. aasta 30. aprilliks, mil sõlmiti ASi Eesti Raudtee enamusaktsiate erastamisleping, oli meie raudtee ostjale hästi teada, et kehtiv raudteeseadus on täpsustumas. Enne raudtee erastamist viidi potentsiaalsete ostjate poolt lisaks ülipõhjalikule majanduslikule taustauuringule (due diligence) läbi ka põhjalik õiguslik taustauuring. Ka erastamislepingus deklareerib Eesti Raudtee enamusaktsiate omanik Baltic Rail Services OÜ (BRS), et kohustub täielikult järgima ELi õigust.

Nii 1999. aasta kui ka 2003. aasta raudteeseadused näevad ette turu avamise. Et raudteeturg 1999. aastal reaalsuses ei avanenud, võis tulla sellest, et tollal polnud piisavalt huvilisi, aga ka sellest, et raudteeseaduse regulatsioon polnud veel piisav - raudteeturu avamise üksikasjalikuma regulatsiooni nägi EL ette alles oma 2001. aasta raudteedirektiivide paketis. Nii 1999. kui ka 2003. a raudteeseadused sätestasid, et avaliku raudtee omanik, nagu seda on AS Eesti Raudtee, tohib raudtee kasutustasusid võtta vaid riigi kehtestatud metoodika alusel ja tulenevalt tegelikest kuludest. Praeguse raudteeinfrastruktuuri kasutustasude arvestamise metoodika kehtestas majandus- ja kommunikatsiooniminister 1. juunil 2004.

Asi on lihtsalt selles, et BRSi kasumilootus ei ole tuginenud tegelikule õiguskeskkonnale. Paraku kehtivad Eesti seadused Eesti territooriumil ühtviisi nii kohalikele kui ka mujalt siia äri ajama tulnud ettevõtjatele ega tee mööndusi kellegi ebarealistlikule kasumilootusele.

Autor: Eva Vanamb